Sonja seisis kui rabatu, kuid äkki hüüdis ta:
«Sa olid näljas! Sa… et ema aidata? Eks?»
«Ei, Sonja, ei,» pomises Raskolnikov kõrvale pöördudes ja pead langetades, «nii näljas ei olnud ma… tõepoolest tahtsin ma ema aidata, kuid… ka see pole päris õige… ära piina mind, Sonja.»
Sonja lõi käed kokku.
«Kas tõesti, kas tõesti on see kõik tõsi? Issand, mis tõde see on? Kes võib seda uskuda?… Aga kuidas annate viimase oma käest, kui tapsite, et puhtaks röövida! Aa!…» hüüdis ta korraga. «See raha, mis te Katerina Ivanovnale andsite… see raha… Issand, kas tõesti ka see raha…»
«Ei, Sonja,» ütles Raskolnikov ruttu vahele, «see polnud see raha, rahustu! Selle raha saatis mulle ema, ühe kaupmehe kaudu, ma sain selle haiguse ajal kätte, samal päeval, kui ma selle äragi andsin… Razumihhin nägi… tema minu asemel vastu võttiski… see raha oli minu oma, päris minu oma.»
Sonja kuulas arusaamatuses ja püüdis kõigest väest midagi taibata.
«See… teine raha aga… siiski, ma isegi ei tea, oli seal ka raha või ei,» lisas ta tasakesi ja nagu mõttes juurde, «ma võtsin tal siis rahakoti kaelast, seemisnahast oli teine… pungil täis rahakott… aga mina tema sisse ei vaadanud; vististi ei jõudnud ma… Noh, aga asjad, enamasti mingisugused nööbid ja ketid, – asjad viisin ma kõik ühes rahakotiga ja matsin nad järgmisel hommikul kuhugi võõrale hoovile, V. prospektile, kivi alla… Veel praegu on nad kõik seal…»
Sonja kuulas kõigest jõust.
«Noh, kuid milleks siis… te ju ütlesite: et puhtaks röövida, aga ise ei võtnud midagi?» küsis, Sonja ruttu, nagu haaraks ta õlekõrrest kinni.
«Ei tea, pole veel otsustanud – kas võtan või ei võta sealt seda raha,» ütles ta jällegi nagu mõttes, ja nagu äkki meelemärkusele tulles naeratas ta ruttu ja lühidalt.
«Äh, missugust lollust ma praegu luiskasin, eks?»
Sonjal kippus mõte välgatama: võib-olla on ta hullumeelne? Kuid kohe jättis ta selle! Ei, siin on midagi muud. Mitte millestki ei saanud ta siin aru!
«Tead, Sonja,» ütles Raskolnikov äkki nagu mingisuguse vaimustusega, «tead, mis ma sulle ütlen: kui ma
392
