ainult nälja pärast oleksin tapnud,» jätkas ta iga sõna toonitades ja mõistatuslikult, kuid otsekoheselt talle silma vaadates, «siis oleksin ma praegu… õnnelik! Tea seda!»
«Ja mis on sinul, mis on sinul sellest,» hüüdis ta silmapilgu pärast mingisuguses meeleheites, «noh, mis on sinul sellest, kui ma praegu tunnistaksin, et olen halba teinud? Noh, mis on sinul sellest lollist võidust minu üle? Ah, Sonja, kas ma siis selleks sinu juurde tulin!»
Sonja tahtis midagi öelda, kuid jäi vait.
«Sellepärast kutsusingi sind eile enesega kaasa, et sina oled ainuke, kes mulle veel on jäänud.»
«Kuhu sa kutsusid?» küsis Sonja.
«Mitte vargile ega tapma, rahustu, mitte selleks,» muigas Raskolnikov mürgiselt, «meie oleme kumbki isekillast inimesed… Ja tead, Sonja, alles nüüd, ainult nüüd mõistsin ma, kuhu ma sind eile kutsusin! Eile aga, kui ma kutsusin, ei mõistnud ma isegi kuhu. Ühe asja pärast kutsusin, sama asja pärast tulingi: ära jäta mind maha. Ega sa ei jäta, Sonja?»
Sonja pigistas ta kätt.
«Ja milleks ütlesin temale seda, milleks avaldasin temale!» hüüdis ta varsti meeleheitel, vaadates lõpmatus piinas neiule otsa. «Sa ootad minult seletusi, Sonja, istud ja ootad, ma näen seda; aga mis pean ma sulle ütlema? Sellest ei saa sina ju mitte midagi aru, kannatad ainult ja seda kõik ainult… minu pärast! Noh, näed, sa nutad ja kallistad mind jällegi, – noh, milleks sa mind kallistad? Selle eest, et ma ise ei suutnud välja kannatada ja teise peale veeretasin: «Kannata ka sina, mul on nõnda kergem!» Ja kas võid sa niisugust lurjust armastada?»
«Kas sa ise ei piinle siis?» küsis Sonja.
Endine tunne lõi lainena talle rinda ja ta heldis jällegi.
«Sonja, minul on kuri süda, pane seda tähele: sellega võib nii paljugi seletada. Seepärast ma tulingi, et olen kuri. On ka niisuguseid, kes poleks tulnud! Aga mina olen argpüks ja… lurjus! Kuid… olgu! See kõik pole see… Nüüd oleks vaja rääkida, aga ma ei oska alustada…»
Raskolnikov peatus ja jäi mõttesse.
«E-eh, me oleme kumbki isekillast!» hüüdis ta jällegi.
393
