Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/394

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

«Ei sünni kokku. Ja milleks, milleks ma tulin! Kunagi ei anna ma seda endale andeks!»

«Ei, ei, see on hea, et tulid!» hüüdis Sonja. «On parem, et ma tean! Palju parem!»

Raskolnikov vaatas valuga talle otsa.

«Aga tõepoolest, mis siis!» ütles ta, nagu oleks ta midagi välja mõelnud. «Nõnda see just oligi! Kuula: ma tahtsin Napoleoniks saada, seepärast tapsingi… Noh, mõistad sa nüüd?»

«E-ei!» sosistas Sonja naiivselt ja pelglikult. «Ainult… räägi, räägi! Ma mõistan, endamisi mõistan ma kõik!» palus Sonja.

«Mõistad? Noh, hea küll, eks vaatame!»

Raskolnikov jäi vait ja mõtles kaua aega.

«Asi on selles: kunagi esitasin endale küsimuse: mis siis oleks saanud, kui minu asemel oleks olnud Napoleon ja oma karjääri alustamiseks poleks tal ei Toulon’i, ei Egiptust ega ka Mont Blanc’ist üleminekut, vaid nende ilusate ja monumentaalsete asjade asemel oleks lihtsalt mingisugune naeruväärne vanaeit, registraatori lesk, keda oleks vaid vaja tappa, et tema kastist raha kätte saada (karjääriks, mõistad?), noh, kas oleks söandanud tema seda teha, kui teist pääseteed poleks olnud? Kas ta poleks ehk põlastanud kas või ainult sellepärast, et see on juba liiga ebamonumentaalne ja… ja patune? Noh, mina ütlen sulle, et selle «küsimuse» kallal vaevlesin ma väga kaua, nii et mul hirmus häbi hakkas, kui ma viimaks aimasin (kuidagi äkki), et mitte see teda poleks piinlikult puudutanud, vaid temale poleks isegi kunagi mõtet pähe tulnud, et see pole küllalt monumentaalne… ja ta poleks arugi saanud: mis võiks siin piinlikult puudutada? Ja kui tal teist teed poleks olnud, siis oleks ta ilma väiksemagi järelemõtlemiseta tema nõnda kägistanud, et see poleks niitsatadagi saanud! Noh, ka mina… pääsesin oma mõtlikkusest… kägistasin ära… autoriteedi eeskujul. Ja see oli täpselt nõnda! Sinu meelest on see naljakas? Jah, Sonja, kõige naeruväärsem on siin see, et see ehk just nõnda oligi…»

Sonja meelest polnud see sugugi naljakas.

«Parem rääkige mulle otseselt… ilma näiteta,» palus ta veel vaiksemalt ja pelglikumalt.

Raskolnikov pöördus tema poole, vaatas nukralt talle otsa ja võttis tal kätest kinni.

«Sul on jällegi õigus, Sonja. See on ju kõik lollus,


394