läksin kui ogar ülepeakaela? Ma läksin kui tark ja see hävitaski mu! Ja kas tõesti arvad sa, et ma näiteks kas või sedagi ei teadnud, et kui ma endalt juba kord küsima ja pärima hakkan: kas mul on õigus võimu omada? siis mul juba, tähendab, seda õigust ei ole. Või kui ma endalt küsin: kas inimene on täi? – siis juba, tähendab, inimene minule täi ei ole, küll aga sellele, kel mõttessegi ei tule seda küsida ja kes läheb otse ilma igasuguste küsimusteta… Kui ma juba nii mitu päeva vaevlesin: kas oleks Napoleon läinud või mitte? – siis tundsin selgesti, et ma pole Napoleon… Kogu selle loba piina, kogu selle piina kannatasin ma välja, Sonja, ja tahtsin seda oma õlgadelt raputada: tahtsin, Sonja, tappa ilma igasuguse targutuseta, tappa iseenda tarvis, ainult iseendale! Isegi selles ei tahtnud ma endale valetada! Mitte ema aitamiseks ei tapnud ma – lollus! Mitte selleks ei tapnud ma, et raha ja võimu omandada ja inimsoo heategijaks saada. Lollus! Ma lihtsalt tapsin; tapsin iseenda tarvis, ainuüksi iseendale; kas ma aga edaspidi kellegi heategijaks oleksin saanud või oleksin kogu elu ämblikuna kõiki oma võrku püüdnud ja kõigist elumahlad välja imenud, kõik see pidi mul sel silmapilgul ükspuha olema! Ja mis peaasi, Sonja, mitte raha polnud mul tappes vaja; mitte niipalju raha, kui midagi muud… Seda kõike tean ma nüüd… Mõista mind; võimalik, et sama teed minnes ei tapaks ma enam kunagi. Mina tahtsin midagi muud teada, miski teine lükkas mind; minul oli siis vaja teada saada, võimalikult ruttu teada saada, kas olen ma täi, nagu kõik, või inimene? Võin ma üle piiri astuda või ei? Söandan ma kummarduda ja võtta või mitte? Olen ma värisev loomake või on mul õigus…»
«Tappa? On teil õigus tappa?» lõi Sonja käed kokku.
«Eeh, Sonja!» hüüdis Raskolnikov ärritatult, tahtis nagu midagi vastata, kuid vaikis põlglikult. «Ära katkesta mind, Sonja! Tahtsin sulle ainult ühte tõestada: et kurat vedas mind siis, kuna ta alles pärast mulle seletas, et mul polnud õigust sinna minna, sest ma olen samasugune täi nagu kõik teised. Naeris mu välja ja nüüd tulin ma sinu juurde! Võta vastu külaline! Kui ma poleks täi, kas oleksin siis sinu juurde tulnud? Kuula: kui ma tol korral vanaeide juures käisin, käisin ma ainult proovimas… Seda pead sa teadma!»
«Ja tapsite, tapsite ära?»
398
