«Aga kuidas tapsin? Kas nõnda tapetakse? Kas minnakse nõnda tapma, nagu mina siis läksin? Millalgi räägin sulle, kuidas ma läksin… Tapsin vanaeide? Iseenda tapsin, mitte vanaeide! Siin lõin ma enda korraga maha, igaveseks!… Vanaeide aga tappis kurat, mitte mina… Küllalt, küllalt, Sonja, küllalt! Jäta mind rahule!» hüüdis ta äkki konvulsiivselt ärritudes. «Jäta mind!»
Ta toetus käsipõsakil põlvile ja pigistas kätega kui pihtidega pead.
«Missugune kannatus!» pääses Sonjal valus nutuhüüe rinnast.
«Noh, mis nüüd teha, räägi!» ütles Raskolnikov äkki pead tõstes ja vaadates meeleheitest inetuks muutunud näoga Sonjale otsa.
«Mis teha!» hüüdis Sonja äkki üles karates ja tema silmad, mis seni olid pisaraid täis, lõid välkuma. «Tõuse üles!» (Ta haaras Raskolnikovil õlast kinni; see tõusis ja vahtis peaaegu imestusega talle näkku.) «Mine kohe, silmapilk mine ristteele, kummardu ja suudle esiteks maad, mida sa oled rüvetanud, aga pärast kummarda terve maailma ees, iga nelja tuule poole, ja ütle kõigile kuuldavalt: «Mina tapsin!» Siis saadab jumal sulle jällegi elu. Lähed sa? Kas lähed?» küsis Sonja temalt üleni värisedes, nagu mingisuguses tõvehoos, võttis mehel mõlemast käest kinni, pitsitas neid kõvasti oma peos ja vaatas talle leekival pilgul otsa.
Raskolnikov imestas ja oli üllatatud tema äkilisest vaimustusest.
«Räägid sa sunnitööst või, Sonja? Peab enda üles andma või?» küsis ta tumedalt.
«Kannatus enda peale võtta ja end lunastada, seda on vaja.»
«Ei, nende juurde ma ei lähe, Sonja.»
«Aga kuidas sa siis elad, kuidas elad sa? Millega tahad siis elada?» hüüdis Sonja. «On see praegu võimalik? Noh, kuidas räägid sa emaga? (Oo, mis saab küll, mis saab küll nüüd nendest?) Aga mis ma ometi! Sa jätsid ju ema ja õe maha. Näed, juba jätsid nad. Oh issand!» hüüdis ta. «Seda kõike teab ta ju isegi! Aga kuidas elada, kuidas elada ilma inimeseta! Mis saab nüüd sinust?»
«Ära ole laps, Sonja!» lausus Raskolnikov tasa. «Milles olen ma nende ees süüdi? Milleks ma lähen? Mis ma neile ütlen? See on ju ainult viirastus… Nemad ise hävitavad
399
