«Oo, tulen, tulen!»
Nad istusid kõrvuti, kurbade ja rõhututena, nagu oleks torm nad tühjale rannale heitnud. Raskolnikov vaatas Sonjat ja tundis, kui palavalt neiu teda armastab, ja imelik, äkki hakkas tal raske ja valus, et teda nõnda armastatakse. Jah, see oli imelik ja hirmus tunne! Sonja juurde tulles tundis ta, et temas on kogu ta lootus ja pääsemine; ta mõtles vähemalt osagi oma piinast Sonja kaela veeretada, kuid nüüd, kus neiu süda tema poole pöördus, tundis ja taipas ta äkki, et ta on saanud palju, palju õnnelikumaks, kui oli enne.
«Sonja,» ütles ta, «parem ära tule mind vaatama, kui olen vangimajas.»
Sonja ei vastanud, ta nuttis. Möödus mõni minut.
«On sul rist kaelas?» küsis ta ootamatult, nagu oleks see tal praegu meelde tulnud.
Raskolnikov ei mõistnud algul küsimust.
«Ei ole, ega ole ju? Säh, võta see, küpressist. Minule endale jääb teine, vaskne, Lizaveta oma. Meie vahetasime Lizavetaga ristid: tema andis oma risti minule, mina oma pühapildikese temale. Mina hakkan nüüd Lizaveta oma kandma, see saab siis sinule. Võta… see on ju minu oma! On minu oma!» palus Sonja. «Üheskoos läheme kannatama, üheskoos kanname ka risti!…»
«Anna!» ütles Raskolnikov. Ta ei tahtnud Sonjat kurvastada. Kuid silmapilk tõmbas ta risti järele sirutatud käe tagasi.
«Mitte praegu, Sonja. Parem hiljem,» lisas ta neiu rahustamiseks juurde.
«Jajah, parem, parem,» haaras Sonja innukalt sõnasabast kinni, «kui lähed kannatama, siis paned ta kaela. Tuled minu juurde, mina panen sulle kaela, palvetame ja läheme.»
Sel silmapilgul koputas keegi kolm korda uksele.
«Sofja Semjonovna, kas võib teie juurde sisse astuda?» kostis kellegi tuttav ja viisakas hääl.
Sonja tõttas hirmunult ukse juurde. Härra Lebezjatnikovi heledajuukseline pea vaatas tuppa.
401
