V
Lebezjatnikovil oli erutatud nägu.
«Tulen teie juurde, Sofja Semjonovna. Andke andeks… Ma arvasin kohe, et teid siit leian,» pöördus ta äkki Raskolnikovi poole, «see tähendab, mitte midagi ei arvanud ma… selletaolist… kuid ma just nimelt arvasin… Katerina Ivanovna on hulluks läinud,» pahvatas ta äkki Sonjale, Raskolnikovi kõrvale jättes.
Sonja karjatas.
«See tähendab, vähemalt näib see nõnda olevat. Siiski… Asi on selles, et me ei tea, mis teha. Tuli teine tagasi – kusagilt on ta nähtavasti välja aetud, võib-olla teda on pekstudki… vähemalt näib see nõnda… Tema olevat jooksnud Semjon Zahharovitši ülemuse juurde, pole kodust leidnud: too söönud kellegi teise kindrali juures lõunat… Mõelge, tema läinud sinna, lõunasöögile… selle teise kindrali juurde, ja mõelge ometi, – käinud seni peale, kuni Semjon Zahharovitši ülemus välja kutsuti, vististi veel laua tagant. Võite ette kujutada, mis seal sündis. Mõistagi, et ta välja aeti. Katerina Ivanovna ise räägib, tema sõimanud ülema läbi ning visanud teda millegagi. Seda võiks isegi oletada… Miks teda kinni ei võetud, seda ei mõista ma! Nüüd räägib ta kõigile, ka Amalia Ivanovnale, ainult raske on midagi aru saada, karjub ja vaevleb teine… Ah jaa: tema räägib ja karjub, et kuna nüüd on kõik teda maha jätnud, siis võtab ta lapsed ja läheb nendega tänavale, leierkasti mängima: lapsed laulavad ja tantsivad, ning tema ise ka, korjab raha ja läheb iga päev kindrali akna alla… Ütleb, et las näevad, kuidas ametniku suursugused lapsed kerjustena mööda tänavat käivad. Ta peksab lapsi, need nutavad. Leenat õpetab «Talukest» laulma, poissi tantsima, Polina Mihhailovnat ka, käristab kõik riided puruks; teeb neile mingisugused mütsid, nagu näitlejatel; ise tahab teine kaussi kanda ja seda peksta, muusika asemel… Ei kuule midagi… Mõelge ometi, mis see on? See on lihtsalt võimatu!»
Lebezjatnikov oleks ehk jätkanud, kuid Sonja, kes oli teda seni hinge kinni pidades kuulanud, haaras äkki mantli ja kübara ning jooksis toast välja, jooksu peal riietudes. Raskolnikov läks talle järele ning tema kannul Lebezjatnikov.
«Tingimata on hulluks läinud!» rääkis ta Raskolniko-
402
