Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/415

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

«Mina ju asun siin, teisel pool seina, madam Rösslichi juures. Siin Kapernaumov, aga seal madam Rösslich, minu põline ja truu sõbranna. Naaber.»

«Teie?»

«Mina jah,» jätkas Svidrigailov naerust vaarudes, «ja ma võin teile ausõnaga kinnitada, armas Rodion Romanovitš, et ma olen hakanud teie vastu haruldaselt suurt huvi tundma. Ma ju ütlesin, et meie tutvume lähemalt, ennustasin seda, – noh, ja olemegi tutvunud. Ja küll te näete, kui mõnus inimene ma olen. Küll näete, minuga võib veel elada!…»