mingisugusesse kerasse. «Ei, parem olgu juba ükskõik mis võitlus! Parem olgu kas või Porfiri… või Svidrigailov… Ennem jälle mõni väljakutse, kellegi kallaletikkumine… Jah! Jah!» mõtles ta. Ta tuli söögimajast välja ja pistis peaaegu jooksma. Mõte Dunjast ja emast tõi talle äkki ei tea miks kabuhirmu. Sel ööl ärkaski ta enne valget Risti saarel põõsastes üleni värinas, palavikus; ta läks kodu poole ja jõudis sinna varahommikul. Mõnetunnise magamise järel möödus palavik, kuid ta virgus hilja; kell oli juba kaks pärast lõunat.
Tal tuli meelde, et sel päeval pidid olema Katerina Ivanovna matused, ja ta rõõmustas, et ta polnud neist osa võtnud. Nastasja tõi talle süüa; ta sõi ja jõi suure isuga, peaaegu ahnelt. Ta pea oli värskem ja ta ise rahulikum kui viimaseil päevil. Ta isegi imestas pisut oma kabuhirmu hoogude üle. Avanes uks ja sisse astus Razumihhin.
«Aa! Sööb, tähendab, pole haige!» ütles ta, võttis tooli ja istus teisele poole lauda Raskolnikovi vastu. Ta oli erutatud ega püüdnud seda varjata. Ta rääkis nähtava tusaga, kuid pikkamisi ja häält kõrgendamata. Võis arvata, et tal oli mingisugune iseäralik ja võib-olla isegi erakordne kavatsus. «Kuule!» alustas ta otsustavalt. «Kurat võtku teid kõiki, kuid selle järgi, mis ma nüüd näen, taipan ma selgesti, et ma ei saa millestki aru; palun mitte arvata, et ma tulin sind üle kuulama. Sülgan selle peale! Ei taha! Kui sa ka ise praegu avaldaksid kõik oma saladused, siis ka võib-olla ei hakkaks ma kuulama, sülgaksin ja läheksin minema. Ma tulin ainult, et isiklikult ja lõplikult teada saada: esiteks, kas on tõsi, et sa oled hullumeelne? Sinu kohta, tead, on olemas kindel arvamus (noh, seal kuskil), et sa võib-olla oled hullumeelne või väga sinnapoole kalduv. Tunnistan sulle, ma isegi kaldun tugevasti sinnapoole, et seda arvamust pooldada, esiteks, sinu rumalate ja osalt alatute tegude põhjal otsustades (mida on võimatu millegagi seletada), teiseks aga, sinu hiljutise käitumise tõttu emaga ja õega. Ainult nurjatu lontrus või hullumeelne oleks võinud neid kohelda, nagu sina seda tegid; järelikult – sa oled hullumeelne…»
«Nägid sa neid ammu?»
«Just praegu. Aga sina pole neid sest ajast saadik kohanud? Kus sa nüüd kolad, ütle mulle, ole hea, olen juba kolm korda sinu pool käinud. Ema on eilsest saadik
419
