Ta jäi lävel seisma. Algas jumalateenistus, vaikselt, korralikult, kurvalt. Surma tunnetamises ja tema läheduse tajumises oli Raskolnikovile alati olnud midagi rasket, müstilist, koledat, ja seda juba lapsepõlvest saadik, pealegi polnud ta juba ammugi hingepalvet kuulnud. Ent siin oli peale selle veel midagi muud – liiga hirmsat ja rahutut. Ta vaatas lapsi: nad kõik põlvitasid puusärgi juures; Polja nuttis. Nende selja taga palvetas Sonja vaikselt ja nagu pelglikult. «Aga tema pole neil päevil kordagi mulle otsa vaadanud ega sõnagi minule lausunud,» tuli Raskolnikovil äkki mõttesse. Päike valgustas heledasti tuba; viirukisuits tõusis pilvedena ülespoole; preester luges: «Ülenda, issand!» Raskolnikov kuulas ära kogu hingepalve. Õnnistades ja jumalaga jättes laskis preester silmad kuidagi imelikult ringi käia. Pärast palvet astus Raskolnikov Sonja juurde. Neiu võttis äkki tema mõlemast käest kinni ja langetas oma pea tema õlale. See neiu sõbralik liigutus hämmastas Raskolnikovi. Isegi imelik oli: kuidas? Mitte vähimatki tülgastust, mitte vähimatki jälkust tema vastu, mitte vähimatki värinat tema käes! See oli juba nagu lõpmatu enesealandamine. Vähemalt nõnda mõistis seda Raskolnikov. Sonja ei rääkinud midagi. Raskolnikov surus ta kätt ja läks välja. Tal hakkas väga raske. Kui sel hetkel oleks võimalik olnud kuhugi ära minna ja täiesti üksi jääda, kas või terveks eluks, siis oleks ta end õnnelikuks pidanud. Kuid asi oli selles, et ehk ta küll viimasel ajal peaaegu alati üksi oli, ometi ei tundnud ta end üksi. Mõnikord läks ta linnast välja suurele teele, kord sattus ta koguni ühte metsasallugi; kuid mida üksildasem oli paik, seda enam tundis ta millegi lähedase ja äreva juuresolu; mitte just, et see oleks hirmus olnud, vaid temas oli midagi, mis tegi ta väga tusaseks, nii et ta ruttu linna tagasi pöördus, rahva sekka läks, trahteritesse, kõrtsidesse astus, Heina- ja Vanakraamiturule sammus. Siin oli nagu kergem ja ka üksildasem. Ühes söögimajas lauldi õhtu eel: ta istus siin terve tunni ja kuulas ning ta mäletas, et siin oli juba väga mõnus. Kuid lõpuks muutus ta ometi jällegi rahutuks, nagu oleks teda äkki südametunnistus piinama hakanud. «Istun ja kuulan laule, aga kas ma vajan seda!» oleks ta nagu mõelnud. Siiski, ta aimas siinsamas kohe, et mitte see ei eruta teda, vaid oli miski, mis nõudis viibimatut otsustamist, kuid seda polnud võimalik mõttega mõista ega sõnadega väljendada. Kõik lõi nagu
418