peatus äkki Razumihhin. Ta isegi kahvatas pisut. Võis aimata, et ta süda hakkas rinnus tugevasti peksma.
«Ta käis siin, üksi, istus siin, rääkis minuga.»
«Tema!»
«Jah, tema!»
«Mis sa siis rääkisid… ma tahan öelda, mis sa minust rääkisid?»
«Ma ütlesin temale, et sa oled väga hea, aus ja töökas inimene. Et sa teda armastad, sellest ma temale ei rääkinud, sest seda teab ta isegi.»
«Teab isegi?»
«No muidugi! Kuhu ka mina ei peaks minema ja mis ka minuga ei sünniks, sina jääd igatahes nende kaitseingliks. Ma annan nad nii-öelda sinu hoolde, Razumihhin. Räägin seda sellepärast, et ma päris kindlasti tean, kuidas sa teda armastad ja kui puhas su süda on. Tean pealegi, et ka tema sind võib armastada ja võib-olla armastabki juba. Nüüd otsusta ise, mis parem on, kas hakata jooma või mitte?»
«Rodjake… Mõistad… Noh… Ah, kurat! Aga kuhu siis sina tahad minna? Mõistad: on see kõik saladus, siis las olla! Kuid mina… ma saan saladuse teada… Ma olen veendunud, et see on kindlasti mingisugune lollus või tühine asi, ja et sina ainuüksi oled selle välja haudunud. Siiski, sa oled suurepärane inimene! Suurepärane inimene!…»
«Ma tahtsingi sulle öelda, aga sa segasid mind, nimelt, et ennist otsustasid sa väga õigesti, kui sa lubasid kõik need saladused sinnapaika jätta. Esialgu las olla, rahustu. Omal ajal saad kõik teada, nimelt siis, kui vaja. Eile ütles mulle keegi, et on õhku vaja, inimesele on õhku vaja, õhku! Tahan kohe tema poole minna ja teada saada, mis ta selle all mõistab.»
Razumihhin seisis mõttes ja ärevuses ning pidas millegi üle aru.
«Ta on poliitiline vandenõulane! Kindlasti! Ja ta seisab mõne otsustava sammu eel – see on kindel! Muud ei või see olla ja… ja Dunja teab…» mõtles ta äkki endamisi.
«Ah siis Avdotja Romanovna käib sinu pool?» lausus ta sõnu toonitades. «Ja sina ise tahad kokku saada inimesega, kes kinnitab, et on rohkem õhku vaja, õhku ja… ja, tähendab, see kiri… see peab siis ka midagi sellesarnast olema,» lõpetas ta nagu endamisi.
421
