«Missugune kiri?»
«Avdotja Romanovna sai täna kirja, see erutas teda väga. Väga. Isegi liiga. Ma hakkasin sinust rääkima – palus vaikida. Pärast… pärast ütles, et võib-olla me lahkume varsti, pärast hakkas mind millegi eest palavalt tänama; siis läks oma tuppa ja sulges ukse.»
«Tema sai kirja?» küsis Raskolnikov mõttesse jäädes.
«Jah, kirja; aga sina ei teadnud? Hm!…»
Mõlemad vaikisid üürikeseks.
«Jumalaga, Rodion! Mina, va vennas… pidin kord… siiski, jumalaga, mõistad, oli kord aeg… Noh, jumalaga! Ka minul on aeg. Jooma ei hakka. Nüüd pole vaja… luiskad!»
Ta tõttas; kuid peaaegu juba väljas olles ning enda järel ust kinni pannes avas ta selle uuesti ja ütles kuhugi kõrvale vaadates:
«Ah jaa! Mäletad seda tapmist, noh, Porfirit ja… vanaeite? Noh, siis tea, et mõrtsukas on leitud, ise tunnistas üles ja esitas ka kõik süütõendid. See on üks neist töölistest, värvijaist, mäletad, mina kaitsesin veel neid. Mõtle ometi, kogu selle riiu- ja naerujandi seal trepil oma töökaaslasega, sel ajal kui need teised, kojamees ja kaks tunnistajat, üles läksid, korraldanud ta meelega ja nimelt just selleks, et tähelepanu kõrvale juhtida. Missugune kavalus, missugune julgus selles kutsikas! Raske uskuda; aga ise seletas, tunnistas kõik üles! Ja kuidas mina küll sisse kukkusin! Minu arvates on see silmakirjalikkuse ja leidlikkuse suurvaim, juriidilise varjamise geenius – seega pole siin ometi midagi imestada! Kas niisuguseid ei või olla? Et ta aga vastu ei suutnud pidada ja üles tunnistas, siis usun teda veel enam. Tõenäolisem!… Aga kuidas mina, mina sel korral sisse kukkusin! Ronisin nende eest kas või mööda seina üles!»
«Ole hea, ütle, kust sa seda teada said ja miks see sind nii huvitab?» küsis Raskolnikov nähtava erutusega.
«Noh, või veel miks! Miks see mind huvitab? Küsib veel!… Teada sain seda Porfirilt, muuseas. Siiski, temalt kuulsingi peaaegu kõik…»
«Porfirilt?»
«Porfirilt!»
«Mis siis… mis siis tema?» küsis Raskolnikov hirmunult.
«Tema seletas seda mulle väga hästi. Seletas psühholoogiliselt, omal viisil…»
422
