«Tema seletas? Ise seletas sulle?»
«Ise, ise! Jumalaga! Pärast räägin sulle veel midagi, aga praegu on mul üks asi ajada. Siis… oli kord aeg, kus ma arvasin… Noh, aga mis sellest; pärast!… Milleks nüüd jooma hakata? Sina panid mu viinatagi purju. Ma olen ju joobnud, Rodjake! Ilma viinata joobnud, noh, jumalaga siis; astun varsti sisse.»
Razumihhin väljus.
«Ta on poliitiline vandenõulane, kindlasti, kindlasti!» otsustas Razumihhin endamisi lõplikult, kuna ta pikkamisi mööda treppi alla läks. «Ja kiskus ka õe sekka; see on Avdotja Romanovna iseloomu juures väga, väga võimalik. On hakanud teised kokku saama! Avdotja Romanovna andis ju ka mulle mõista… Paljude tema sõnade ja… ja märkuste põhjal, kõik näib just nõnda olevat! Või kuidas muidu kogu seda segadust seletada? Hm! Mina aga kippusin mõtlema… Oh issand! Mis ma küll pidin mõtlema. Jah, see oli pimestus ja mina olen tema ees süüdi! Tookord lambi all, koridoris, saatis ta mulle ise pimestuse. Ptüi! Missugune halb, jäme ja alatu mõte minu poolt! Mikolka on tubli poiss, et süü üles tunnistas… Nüüd on ka kõik endine seletatav! Nii tema haigus kui ka imelikud teod, isegi enne, enne, veel ülikoolis, kus ta oli nii tusane ja sünge… Aga mis tähendab nüüd see kiri? Ka siin on vististi midagi. Kellelt on see kiri? Ma kahtlustan… Hm! Ei, selle uurin ma välja.»
Ta tuletas meelde üksikasju kohtumistest Dunjaga ja neid läbi arutades hakkas tal süda kloppima. Äkki kargas ta paigalt ja pistis jooksma.
Niipea kui Razumihhin oli läinud, tõusis Raskolnikov istmelt, kõndis akna juurde, läks ühte nurka, siis teise, nagu oleks ta oma toakongi vaiksuse unustanud, ja… istus lõpuks jällegi sohvale. Kogu oma olemuses sai ta nägu äkki uueks; jällegi võitlus – tähendab, on leidunud pääsetee!
«Jah, tähendab, on leidunud pääsetee! Muidu oligi kõik juba liiga ummikus. See asi piinas ja rõhus teda, isegi mingisugune hullustus kippus võimust saama. Mikolka stseenist saadik Porfiri juures hakkas ta kitsikuses hingeldama, kuna polnud väljapääsu. Pärast Mikolkat, samal päeval, oli tal stseen Sonja juures; siis toimis ta hoopis teisiti, kui ta varemini oli endale ette kujutanud: tähendab, ta oli äkki väga nõrgaks jäänud! Korraga! Ja ometi leppis ta tookord Sonjaga kokku, ise leppis; oli
423