gelt, liiga ülbelt, ja kui see on süüdi, mõtlen ma, siis on see hirmus võitleja! Nõnda mõtlesingi tookord. Ootan! Ootan teid kõigest väest, aga Zametovit masendasite tookord ja… selles ongi terve see konks, et kõik see neetud psühholoogia on kahe otsaga! Nõnda siis ootangi teid, vaatan, jumal saadabki teid – tulete! Mul hakkas südagi pekslema! Äh! Noh, milleks te tookord tulite? Teie naer, teie naer, kui sisse astusite, mäletate, just nagu läbi klaasi aimasin ma siis kõik, aga kui ma teid nii iseäralikul viisil poleks oodanud, siis poleks ma ehk teie naerus midagi märganud. Vaat mis tähendab teatud meeleolus olla. Ja siis härra Razumihhin – ah! kivi, see kivi, mäletate, nimelt kivi, kuhu alla asjad on peidetud? Noh, just nagu näeks teist kuskil juurviljaaias; kuskil aias, rääkisite ju Zametovile, pärast aga, juba minu juures, teist korda? Ja kui hakkasime minu juures teie artiklit arutama, kui hakkasite seletama, siis, mõistate – võtad iga sõna kahekordselt, nagu istuks üks sõna teise all! Noh, Rodion Romanõtš, sel viisil jõudsingi viimaste sammasteni ja kui pea ära lõin, tulin meelemõistusele. Ei, ütlen endamisi, mis ma ometi! Sest kui tahaks, siis võiks kõik, ütlen ma, kuni viimase kriipsuni teistpidi seletada ja tuleb veel loomulikumalt välja. Piin! «Ei,» mõtlen ma, «parem juba mõni kriipsuke!…» Ja kui ma siis neist kellukestest kuulsin, muutusin lihtsalt oimetuks, isegi värin käis läbi keha. «Noh,» mõtlen ma, «siin ongi see kriipsuke! Seesama!» Ja siis ma juba ei arutanudki enam, lihtsalt ei tahtnud. Oleksin tol hetkel tuhat rubla oma raha andnud, et aga oma silmadega teile otsa vaadata: kuidas te siis selle kodanikuga sada sammu kõrvu läksite, pärast seda, kui ta teile «mõrtsukas» oli öelnud, tervelt sada sammu ei julgenud midagi küsida!… Noh, ja see külmus selgrooüdis? Ning need kellukesed, haiguse ajal, poolsonides? Nõnda siis, Rodion Romanõtš, mis teil siis peale seda veel imeks panna, et ma tookord teiega niimoodi naljatasin? Ja milleks te ise just samal hetkel tulite? Ka teid lükkas ju nagu keegi, jumala eest, ja kui meid Mikolka poleks lahutanud, siis… Mikolkat te ju mäletate? Mäletate hästi? See oli ju kõu! Kõu raksatas pilvest, kõuenool! Noh, aga kuidas ma ta vastu võtsin? Ei uskunud põrmugi, ise nägite! Kus siis seda! Alles pärast, peale teid, kui ta mõne punkti kohta juba väga ladusalt hakkas vastama, nii et ma isegi imestusin, ka siis pärast ei uskunud ma kopika eestki! Vaat mis tähendab, kui oled
430
