kindel nagu teras! Ei, mõtlen ma, Morgen früh![1] Mis on siin Mikolkaga tegemist!»
«Razumihhin rääkis just praegu mulle, et teie ikka veel süüdistate Nikolaid ja panite temagi uskuma…»
Hing jäi kinni, ta ei lõpetanud. Ta kuulas kirjeldamatu ärevusega, kuidas inimene, kes teda läbi näinud, iseendast loobus. Ta kartis uskuda ega uskunud. Kahemõttelistes sõnades otsis ja püüdis ta ahnelt midagi täpsemat ja lõplikumat.
«Härra Razumihhin!» hüüdis Porfiri Petrovitš, nagu rõõmutsedes seni vaikinud Raskolnikovi sõnade üle. «Hehehee! Härra Razumihhini pidigi kõrvale toimetama: kahekesi on mõnus – kolmas ärgu tükkigu. Härra Razumihhin pole see, pealegi on ta kõrvaline inimene, jooksis nii kahvatuna minu juurde… Noh, ja jumal temaga, milleks peaks tema siin segama! Mikolka kohta aga tahate ehk teada, mis süžee see on, sel kujul, tähendab, nagu mina teda mõistan? Kõigepealt – see on alaealine laps, mitte et just argpüks, aga muidu niisama, nagu mõni kunstnik. Tõepoolest, ärge naerge, et ma temast nõnda räägin. Süütu ja vastuvõtlik kõiges. Tal on hea süda, kuid ta on fantast. Tema on mees laulma, tantsima, mees muinasjuttegi jutustama, ja, räägitakse, jutustab nõnda, et mujaltki tullakse teda kuulama. Ta on valmis ka koolis käima. Ja ta võib sellepärast, et talle sõrme näidatakse, naerda nõrkemiseni, ka purjutada võib ta meeletuseni, ja seda mitte seetõttu, et ta oleks joodik, vaid niisama, kui vahetevahel täis joodetakse, sellest küljest on ta nagu laps. Seekord ta ju varastaski, ilma et ise oleks teadnud; sest «Kui võttis maast, kuidas siis varastas?». Aga kas teate, et ta on vanausuline, mitte ka päris vanausuline, vaid lihtsalt lahkusuline; tema sugukonnas olid rändavad vanausulised, ja ka tema ise oli hiljuti tervelt kaks aastat külas kellegi vanakese juures vaimuliku karistuse all. Seda kõike kuulsin ma Mikolkalt endalt ja tema zaraiskilastelt. Veel enam! Tahtis lihtsalt kõrbe põgeneda! Vagadus käis peal, öösiti palus teine jumalat, luges vanu «õigeid» raamatuid, andus alalisele lugemisele. Peterburi mõjus temasse sügavasti, eriti naissugu, noh, ja viin. Vastuvõtlik teine, unustas vanakese ja kõik. Sain teada, teda on keegi kunstnik armastama hakanud, käib teine selle juurde, ja nüüd juhtus see. Noh, lõi
- ↑ Varahommikul (sks. k.).
431
