mitte, praegusel silmapilgul on see mulle ükskõik. Endamisi olen ilma teietagi veendunud.»
«Aga kui lugu nõnda on, milleks te siis tulite?» küsis Raskolnikov ärritatult. «Mina esitan teile endise küsimuse: kui te mind süüdlaseks peate, miks te mind siis vangi ei pane?»
«Noh, see on muidugi küsimus! Vastan teile ka punktide kaupa: esiteks, teid otseteed kinni võtta pole mul kasulik.»
«Kuidas mitte kasulik? Kui te kindlasti usute, siis peate…»
«Eeh, mis siis, et usun? Need kõik on ju tänini ainult minu unistused. Ja milleks peaksin ma teid sinna puhkusele panema? Isegi teate seda, ega te muidu kipu. Tooksin ma näiteks selle kodaniku, et teie süüd tõendada, aga teie ütlete talle: «Oled sa purjus või? Kes meid koos nägi? Ma pidasin sind lihtsalt joobnuks ja sa olidki joobnud,» noh, mis ma siis teile selle peale vastan, seda enam, et teie sõnad on usutavamad, sest tema tunnistuses on ainult psühholoogia – mis tema kärsale isegi ei sobi –, kuna aga teie naelapea pihta tabate, sest see lontrus joob ju kibedat ja on selle poolest liiga tuntud. Ja ka mina ise tunnistan teile avalikult, juba mitu korda, et see psühholoogia on kahe otsaga ja et teine ots on isegi suurem ning palju usutavam, kuna aga peale selle mul teie vastu esiotsa mitte midagi ei ole. Ja olgugi et ma teid ikkagi istuma panen ja sellest tulin teile isegi (sootuks ebainimlikult) ette teatama, aga ometi ütlen teile otseselt (ka ebainimlikult), et minule on see kahjulik. Noh, teiseks, tulin ma selleks…»
«Nojah, teiseks?» (Raskolnikov hingeldas ikka veel.)
«Selleks, et – nagu ma ennist teile ütlesin – pean oma kohuseks teile seletust anda. Ma ei taha, et teie peaksite mind nurjatuks, seda enam, et tunnen teie vastu tõsist poolehoidu, uskuge või ärge uskuge. Mille tagajärjel, kolmandaks, tulingi teie juurde avaliku ja otsese ettepanekuga – minna ja üles tunnistada. See on teile väga kasulik, ja ka minule kasulikum, sest – saan kaelast ära. Noh, mis, on see minu poolt otsekohene või mitte?»
Raskolnikov mõtles hetke.
«Kuulge, Porfiri Petrovitš, te isegi ütlete, et ainult psühholoogia, kuid samal ajal kihutate matemaatikasse. Noh, mis siis, kui te ise praegu eksite?»
434
