et ta piinles, kui ukse taga seisis, kuna teised sisse kippusid ja kelluke kõlises, – ei, pärast läheb ta veel pooljampsides tühja korterisse, meelde tuletama seda kellukest, tahtis jällegi selgrooüdis seda külmajudinat tunda… Noh, see oli, ütleme, haiguse ajal, aga veel: tappis, aga peab end ausaks inimeseks, põlgab teisi, liigub ringi kahvatu inglina, – ei, siin pole mingit Mikolkat, kullake, Rodion Romanõtš, siin pole Mikolka!»
Need viimased sõnad, pärast kõike öeldut, mis sarnanes loobumisega, tulid liiga ootamatult. Raskolnikov lõi üleni värisema, nagu oleks ta läbi pistetud.
«Aga… kes siis… tappis?…» küsis ta hingeldades, ilma et oleks suutnud välja kannatada. Porfiri Petrovitš laskus äkki vastu toolituge tagasi, nagu oleks ka tema imestunud ootamatu küsimuse üle.
«Kuidas kes tappis?…» kordas ta, nagu ei usuks ta oma kõrvu. «Teie tapsite ju, Rodion Romanõtš! Teie ju tapsitegi…» lisas ta peaaegu sosinal juurde, täiesti veendunud häälel.
Raskolnikov kargas sohvalt üles, seisis mõne sekundi ja istus jällegi ilma sõnagi lausumata. Kramplikud tõmbed liikusid kogu tema näos.
«Huuleke väriseb jällegi, nagu tookordki,» pomises Porfiri Petrovitš nagu kaastundlikult. «Te ei mõistnud mind vististi õigesti, Rodion Romanõtš,» lisas ta üürikese vaikimise järel juurde, «sellepärast imestusitegi nõnda. Mina tulin nimelt selleks, et juba kõik öelda ja asja avalikult ajada.»
«Mina ei tapnud,» sosistas Raskolnikov, nagu teevad seda hirmunud väikesed lapsed, kui nad kuriteolt tabatakse.
«Ei, see olite teie, Rodion Romanõtš, teie ega keegi muu,» sosistas Porfiri karmilt ja kindlalt.
Mõlemad vaikisid ja vaikimine kestis kummaliselt kaua, kümmekond minutit. Raskolnikov toetas küünarnuki lauale ja soris sõrmedega oma juukseid. Porfiri Petrovitš istus rahulikult ja ootas. Äkki vaatas Raskolnikov põlglikult Porfirile otsa.
«Jällegi see vana lugu, Porfiri Petrovitš! Jällegi need vanad võtted! Kuidas te ometi ära ei tüdi, tõepoolest!?»
«Ah, minge ikka, mis tähendavad mulle praegu võtted? Teine asi, kui siin oleksid tunnistajad, aga meie sosistame ju nelja silma all. Näete isegi, ma ei tulnud ometi selleks siia, et teid nagu jänest ajada ja püüda. Tunnistage või
433
