silmapilgul kohata. Ei, võib-olla on parem Svidrigailovit proovida: mis see on? Ja oma sisemuses ei võinud ta kuidagi tunnistamata jätta, et see oli talle millekski ja kuidagi juba ammugi tarvilik.
Kuid siiski, mis võis neil ühist olla? Isegi kuritegu poleks nad ühtmoodi korda saatnud. Pealegi oli see inimene veel väga vastik, nähtavasti väga liiderlik, tingimata kaval ja petis, võib-olla ka väga õel. Tema kohta liiguvad niisugused kuulujutud. Õige, ta muretses Katerina Ivanovna laste eest; kuid kes teab, milleks või mida see kõik tähendab? Sel inimesel on igavesti mingisugused kavatsused ja plaanid.
Kõigil neil päevil välgatas Raskolnikovi peas veel üks mõte, mis teda väga rahutuks tegi, olgugi et ta seda endast püüdis eemale tõrjuda, niivõrd oli see temale raske! Tema mõtles ajuti: Svidrigailov aina keerleb tema ümber ja keerleb veel praegugi; Svidrigailov sai tema saladuse teada; Svidrigailovil olid kavatsused Dunja vastu. Ja kui on veel nüüdki? Peaaegu kindlasti võib öelda, et on. Aga kui tal nüüd, kus ta tema, Raskolnikovi saladust teab, himu tuleb seda kui sõjariista Dunja vastu tarvitada?
See mõte piinas teda mõnikord isegi unes, kuid esimest korda ilmus see talle nii teadlikult ja selgelt alles nüüd, Svidrigailovi poole minnes. Ainult see mõte ajas ta juba kohutavasse vihasse. Esiteks, siis muutub juba kõik, ka tema oma seisukorras: peab oma saladuse viibimata Dunjale avaldama. Peab võib-olla iseenda ära andma, et hoida Dunjat astumast mõnd ettevaatamatut sammu. Kiri? Täna hommikul sai Dunja mingisuguse kirja! Kellelt oleks võinud ta Peterburis kirja saada? (Kas ehk Lužinilt?) Õige, seal on Razumihhin valvel; kuid Razumihhin ei tea midagi. Võib-olla peab ka Razumihhinile kõik avaldama. Raskolnikov mõtles jälkusega sellest.
Igatahes peab Svidrigailoviga võimalikult ruttu kokku saama, otsustas ta endamisi lõplikult. Jumalale tänu, siin pole tarvis niipalju üksikasju, kui just asja sisu, aga kui tema sellega hakkama saaks, kui Svidrigailov Dunja vastu intrigeeriks, siis…
Raskolnikov oli selle aja, selle kuu jooksul niivõrd ära väsinud, et ta ei suutnud enam selletaolisi küsimusi muidu lahendada, kui aga ühe otsusega: «Siis tapan ta.» Ta mõtles seda külma meeleheitega. Raske tunne rõhus
440
