rinda; ta seisatas keset tänavat ja hakkas ringi vaatama: mis teed ta läheb ja kuhu ta on jõudnud? Ta oli -i prospektil, kolm-, nelikümmend sammu Heinaturust eemal, millest ta oli juba üle tulnud. Vasemat kätt seisva maja kogu teine korrus oli trahteriks. Kõik aknad olid pärani lahti; akendest mööda liikuvate kujude järgi otsustades oli trahter rahvast kubinal täis. Saalis kõõrutasid lauljad, kõlasid klarnet, viiul ja põrises türgi trumm. Kuuldus naiste kiljumist. Ta tahtis peaaegu juba tagasi minna, sest ta ju ei mõistnud, milleks ta -i prospektile oli tulnud, kui ta äkki silmas läbi ühe äärmise akna Svidrigailovit, kes istus teelauas, piip hambus. See üllatas teda hirmsasti, koledasti. Svidrigailov silmitses ja vaatles teda vaikides, ja mis Raskolnikovi eriti üllatas, oli see, et ta nähtavasti tahtis üles tõusta ja tasakesi ära minna, enne kui teda tähele pannakse. Raskolnikov tegi silmapilk näo, nagu ei näeks ta teda, vaadates kõrvale, kuna ta ise silmanurgast teda edasi vaatas. Ta süda peksis ärevalt. Nõnda see oli: Svidrigailov ei tahtnud nähtavasti, et teda tähele pandaks. Ta võttis piibu suust ja mõtles juba peitu pugeda; kuid üles tõustes ja tooli eemale lükates märkas ta vististi, et Raskolnikov teda näeb ja silmas peab. Nende vahel kordus jällegi midagi selletaolist nagu esimeselgi kohtumisel Raskolnikovi juures, une ajal. Kelm naeratus ilmus Svidrigailovi näole ja valgus seal ikka laiemale. Mõlemad teadsid, et nad teineteist näevad ja silmitsevad. Viimaks hakkas Svidrigailov laginal naerma.
«Nonoh! Tulge juba sisse, kui tahate; ma olen siin!» hüüdis ta aknast.
Raskolnikov läks üles trahterisse.
Ta leidis Svidrigailovi väga väikesest tagumisest ühe aknaga toast, mis seisis saali kõrval, kus laulukoori meeleheitliku kisa saatel jõid umbes kahekümnel väikesel laual teed kaupmehed, ametnikud ja palju igasugu rahvast. Kusagilt kostis piljardipallide klõbin. Svidrigailovi ees laual seisis avatud pudel šampanjat ja poolelijoodud klaas. Toas oli veel poiss väikese väntoreliga ja priske punapalgeline tüdruk, seljas vöö vahele pistetud triibuline seelik ja peas lintidega tirooli kübar, see oli nii umbes kaheksateistkümneaastane laulja, kes kõrvaltoast kostvast koorilaulust hoolimata kõõrutas väntoreli saatel üpris kähiseva ja madala aldiga mingisugust teenrilaulu.
441
