nagu kõik, mis teatud mõõdust üle läheb – siin aga peab tingimata üle mõõdu minema –, kuid see on ju, esiteks, ühel üht, teisel teist moodi, ja teiseks, mõistagi, peab kõiges piiri ja aru pidama, kuigi alatult, aga mis sinna parata? Kui see nõnda poleks, siis peaks enda ehk maha laskma. Olen nõus, et korralik inimene on kohustatud igavust tundma, kuid ometi…»
«Kas teie võiksite end maha lasta?»
«Noh, seal ta nüüd on!» tõrjus Svidrigailov vastikusega küsimuse tagasi. «Olge nii lahke ja ärge rääkige sellest,» lisas ta ruttu juurde ja seda juba ilma väiksemagi suurustamiseta, mis ilmnes kõigis tema eelmistes sõnades. Isegi tema nägu oleks nagu muutunud. «Tunnistan oma andestamatut nõrkust, kuid mis sinna parata: kardan surma ega armasta, et temast räägitakse. Teate, ma olen osalt müstik.»
«Aa! Marfa Petrovna viirastused! Noh, kas ikka näete veel neid?»
«Võtaks neid see ja teine, ärge tuletage neid meelde, Peterburis pole veel olnud; ja kurat võtku neid!» hüüdis ta kuidagi ärritatud ilmel. «Ei, hakkame parem sellest… kuid, siiski… Hm! Eh, aega on vähe, ei või teiega kuigi kauaks jääda, kuid kahju! Oleks nii palju öelda!»
«Mis teil on siis, naisterahvas?»
«Jah, naisterahvas, üks kogemata juhtum… ei, mitte sellest ei tahtnud ma…»
«Noh, aga kas jälkus, kogu selle ümbruse jälkus teisse ei mõju? Olete juba jõu kaotanud peatumiseks?»
«Arvate siis teie endal jõudu olevat? Hehehee! Panite mu praegu imestama, Rodion Romanõtš, kuigi ma juba ette teadsin, et see just nõnda tuleb, Te seletate mulle liiderlikkusest ja esteetikast! Te olete Schiller, olete idealist! Muidugi peabki see kõik nõnda olema ja peaks imeks panema, kui see oleks teisiti, aga ometi on see tegelikult kuidagi imelik… Ah kui kahju, et aega on vähe, te olete ju nii huvitav inimene! Ah jaa, kas te armastate Schillerit? Mina armastan hirmsasti.»
«Missugune hoopleja te küll olete,» ütles Raskolnikov mõningase tülgastusega.
«Ei, jumala eest, seda mitte!» vastas Svidrigailov naerdes. «Siiski, vastu ei vaidle, olgu ma pealegi hoopleja: aga miks siis mitte hoobelda, kui see kedagi ei solva. Seitse aastat elasin maal Marfa Petrovna juures, ja kui nüüd teiesuguse targa inimesega kokku sattuda, –
447
