mõisnik, noh, ütleme, ulaan, päevapiltnik, ajakirjanik… aga mitte midagi, ei mingit eriala! Mõnikord on isegi igav. Tõepoolest, ma mõtlesin, et teie võib-olla räägite mulle mingit uudist.»
«Aga kes te olete ja milleks te siia sõitsite?»
«Kes ma olen? Teie teate: olen mõisnik, kaks aastat teenisin ratsaväes, pärast kolasin niisama Peterburis ringi, siis võtsin Marfa Petrovna endale naiseks ja elasin maal. See on mu elulugu.»
«Vististi olete mängija?»
«Ei, mis mängija mina olen. Valemängija – mitte mängija.»
«Ah te olite ka valemängija?»
«Jah, olin ka valemängija.»
«Noh, teid peksti mõnikord?»
«Tuli ette. Aga mis siis?»
«Noh, tähendab, võisite kahevõitlusele kutsuda… ja üldse see elustab…»
«Ei vaidle teile vastu ja pealegi pole ma meister filosofeerimises. Tunnistan, et siia sõitsin ma rohkem naiste pärast ja võimalikult ruttu.»
«Niipea kui olite Marfa Petrovna maha matnud?»
«Nojah,» naeratas Svidrigailov võitva otsekohesusega. «Teie leiate selles nähtavasti midagi halba, et ma naistest nõnda räägin?»
«See tähendab, kas ma leian või ei leia halba liiderlikkuses?»
«Liiderlikkuses? Soo, või sinna sihite teie! Siiski, vastan teile järjekorras esiteks naiste kohta üldse; teate, mul on tuju lobiseda. Öelge, milleks peaksin ma end tagasi hoidma? Milleks jätta naisi, kui ma vähemalt neidki himustan? Vähemalt on tegevus.»
«Nõnda siis loodate siin ainult liiderlikkuse peale?»
«Noh, mis siis, noh, ka liiderlikkuse peale! Et teil see liiderlikkus ka enam meelest ei lähe! Siiski armastan vähemalt otsekohest küsimust. Selles liiderlikkuses on vähemalt midagi alalist, mis põhineb loomusel ja mis ei allu kujutlusele, midagi kestvalt hõõguva söe taolist veres, mis põletab igavesti ja mida ei kustuta nii pea, võib-olla ka aastate vältel mitte. Te peate isegi tunnistama, et see on omasugune tegevus.»
«Mille üle siin rõõmu tunda? See on haigus ja ohtlik haigus.»
«Aa, sinna sihite teie! Olen nõus, et see on haigus,
446
