On siis olemas niisugune artikkel? Seda ma ei teadnud. See peaks huvitav olema! Kuhu siis teie, Avdotja Romanovna, lähete?»
«Ma tahan Sofja Semjonovnaga kokku saada,» ütles Dunja nõrgal häälel. «Kust ma tema juurde pääsen? Ta võib-olla tuli juba; ma tahan tingimata kohe temaga kokku saada. Las tema…»
Avdotja Romanovna ei suutnud lõpetada; tema hing jäi sõna otseses mõttes kinni.
«Sofja Semjonovna ei tule enne ööd tagasi. Ma arvan nõnda. Ta pidi tulema varsti kohe ja kui mitte, siis tuleb juba väga hilja…»
«Aa, siis sa valetasid! Näen… sa valetasid, kõik on vale!… Ma ei usu sind! Ei usu! Ei usu!» karjus Dunja täielikus hullustuses, kaotades täiesti pea.
Ta langes peaaegu minestanult toolile, mille Svidrigailov talle ruttu jõudis alla pista.
«Avdotja Romanovna, mis teiega on, tulge ometi meelemärkusele! Siin on vesi. Jooge üks lonks…»
Ta pritsis neiule vett. Dunja võpatas ja tuli meelemärkusele.
«Mõjub tugevasti!» pomises Svidrigailov endamisi, kulmu kortsutades. «Avdotja Romanovna, rahustuge! Arvestage, et temal on sõbrad. Meie päästame ta, aitame hädast välja. Tahate, ma viin ta välismaale? Mul on raha; kolme päevaga muretsen pileti. Mis aga sellesse puutub, et ta tappis, siis teeb ta veel palju head ja tasub sellega kõik; rahustuge. Võib veel saada suureks inimeseks. Noh, mis on teiega lahti? Kuidas te end tunnete?»
«Kuri inimene! Tema irvitab veel! Laske mind minna…»
«Kuhu siis? Kuhu te lähete?»
«Tema juurde. Kus ta on? Teie teate? Miks on see uks kinni? Meie tulime sellest uksest, aga nüüd on see lukus. Millal te jõudsite ta juba lukku panna?»
«Ei või ju ometi nõnda karjuda, et kõigis tubades kuuldakse, millest me rääkisime. Ma ei irvita sugugi; mind on ainult ära tüüdanud niisugusel keelel rääkida. Noh, kuhu te sellisena lähete? Või tahate ta ära anda? Te ajate ta hullustusse ja ta annab ise enda üles. Teadke, et tema järele juba valvatakse, ollakse juba jälil. Te annate ta nõnda välja. Oodake: ma kohtasin teda ja rääkisin temaga praegu: teda võib veel päästa. Oodake, istuge, mõtleme koos järele. Selleks ma kutsusingi teid, et nelja
468
