Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/479

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tud laud ja tool võtsid peaaegu kogu ruumi enda alla. Seinte välimus näitas, nagu oleksid need laudadest kokku löödud ja üle tõmmatud hõõrdunud tapeetidega, mis olid niivõrd tolmused ja rebenenud, et nende (kollast) värvi võis veel aimata, kuid mustrist ei saanud enam midagi aru. Osa seinast ja laest oli viltu ära lõigatud, nagu näeb seda harilikult katusekambrites, kuid siin käis selle viltuse külje kohal trepp. Svidrigailov pani küünla käest, istus voodile ja jäi mõttesse. Kuid imelik sosin, mis lakkamatult kõrvaltoast kostis ja vahetevahel peaaegu karjumiseni tõusis, köitis viimaks tema tähelepanu. See sosin algas siis, kui tema sisse astus. Ta kuulatas; keegi sõimas, tegi peaaegu pisarsilmil teisele etteheiteid, kuid kuulda oli ainult üht häält. Svidrigailov tõusis üles, varjas käega küünlatule ning kohe välkus seinal pragu; ta astus ligi ja hakkas vaatama. Pisut suuremas numbritoas kui tema oma oli kaks külalist. Üks neist, kes oli ilma kuueta, väga kähara peaga ja punase ärritatud näoga, asus oraatori poosis, jalad laiali, et tasakaalu hoida, peksis endale rusikaga vastu rinda ja heitis teisele pateetiliselt ette, et see on kerjus ja et tal pole auastet, et tema on ta porist välja kiskunud ja et kui ta tahab, siis võib ta tema välja ajada ja et seda kõike näeb ainult kõigekõrgema sõrm. See, kellele etteheiteid tehti, istus toolil ja tal oli sellise inimese nägu, kes kangesti kipub aevastama, kuid kel see ometi kuidagi ei taha õnnestuda. Harva tõstis ta oma segase oinapilgu kõnelejale, aga nähtavasti polnud tal vähimatki arusaamist, millest räägiti, ja vaevalt kuuliski ta midagi. Laual põles küünlajupp, seisis peaaegu tühi viinapudel, napsiklaasid, leib, teeklaasid, kurgid ja tassid, millest tee oli juba ammugi joodud. Kui Svidrigailov oli hoolega seda pilti silmitsenud, astus ta osavõtmatuna praost eemale ja istus jällegi voodile.

Kelner, kes tõi teed ja vasikaliha, ei saanud veel kord küsimata jätta: «Kas ehk veel midagi vaja on?» ja kui ta jällegi eitava vastuse sai, läks ta lõplikult minema. Svidrigailov asus tee kallale, et sooja saada, ja jõi ühe klaasitäie, aga süüa ei suutnud ta ainustki palakest, sest söögiisu oli täiesti kadunud. Nähtavasti algas tal palavik. Ta võttis palitu ja kuue seljast, mässis enda vaibasse ja heitis asemele. Ta meel oli paha. «Ikkagi parem oleks praegusel korral terve olla,» mõtles ta ja naeratas. Toas oli umbne, küünal põles tumedalt, väljas mühises tuul, kuskil


478