nurgas krõbistas hiir ja kogu toas tundus nagu hiirte ja naha haisu. Svidrigailov lamas ja unistas: mõte vaheldus mõttega. Näis, nagu tahaks ta oma kujutlusega ometi millestki kinni haarata. «Akna all peaks mingisugune aed olema,» mõtles ta, «puud kohisevad; kuidas ma küll öösi tormiga ja pimedas puude kohinat ei armasta, vastik tunne!» Ja tal tuli meelde, kuidas ta ennist Peetri pargist mööda minnes isegi tülgastusega sellele mõtles. Siinsamas tuli tal parajasti meelde ka -vi sild ja Väike Neeva ja jällegi hakkas tal külm nagu ennistki, kui ta vee ääres seisis. «Kogu eluaeg pole ma vett armastanud, isegi maastikumaalidel mitte,» mõtles ta uuesti ja äkki naeratas ta ühe imeliku mõtte üle: «Näh, seal ta nüüd on, praegu peaks ometi kogu see esteetika ja mugavus ükskõikseks jätma, aga siin just hakkadki valima, nagu metsloom, kes tingimata endale koha valib… säärasel korral. Nimelt oleks pidanud ennist Peetri saarele pöörduma! Või paistis liiga pimedana, külmana, hehee! Peaaegu läheks mõnusaid tundeidki vaja!… Ah jaa, miks ma küünalt ei kustuta? (Ta puhus tule surnuks.) Naabrid on magama läinud,» mõtles ta, kuna ta endises praos enam valgust ei näinud. «Seal ta nüüd on, see Marfa Petrovna, nüüd oleks teil aeg tulla, on pime ja ka paik on kohane ning silmapilk iseäralik. Aga just nüüd te ei tulegi…»
Äkki tuli tal ei tea miks meelde, kuidas ta ennist tund aega enne seda, kui ta oma kavatsuse Dunjaga täide saatis, Raskolnikovile soovitas õde Razumihhini kaitse alla anda. «Tõepoolest, seda rääkisin ma küll rohkem trotsiks, nagu Raskolnikov õieti aimas. On aga see Raskolnikov asjamees! Kui palju ta on välja kannatanud! Aja jooksul võib tast suur tegelane saada, kui lollus lahtub, aga nüüd on tal elamiseks liiga suur himu. Selle punkti suhtes on niisugused inimesed – lurjused. Noh, aga kurat võtku teda, tehku, kuidas tahab, mis minul sellest.»
Und ei tulnud. Vähehaaval kerkis ennistine Dunja kuju silmade ette ja äkki jooksis Svidrigailovil värin üle keha. «Ei, selle peab nüüd jätma,» mõtles ta virgudes, «vaja millestki muust mõelda. Veider ja naeruväärt: kunagi pole ma kedagi nii vihanud, isegi kätte maksta pole eriti tahtnud, ent see on halb tundemärk, halb tundemärk! Vaielda ja ägestuda ma ka ei armastanud, see on samuti halb tundemärk! Ja kui palju ma talle ennist lubasin – ptüi, kurat! Aga võib-olla oleks ta mind kui-
480
