sa ka ise üle ukse sisse, mis võib olla veel sellest paremat? Tulid ju täna, et ema trööstida, ma ju näen seda…»
Ja Pulheeria Aleksandrovna hakkas äkki nutma.
«Näed, jällegi! Ära pane mind, lollikest, tähele! Ah, issand, mis ma küll istun!» hüüdis ta üles karates. «Meil on ju kohvi, aga ma ei võõrustagi sind. Seal ta nüüd on, see eidelik enesearmastus! Silmapilk, silmapilk!»
«Ema, laske olla, ma lähen kohe! Ma ei tulnud mitte selleks. Olge head, kuulake mind.»
Pulheeria Aleksandrovna astus pelglikult poja juurde.
«Ema, mis ka juhtuks, mis te ka minust kuuleksite, mis ka minust teile räägitaks – kas armastate mind alati nõnda nagu praegu?» küsis Raskolnikov äkki ülevoolavast südamest, nagu ei mõtlekski ta ise oma sõnade peale ja nagu ei kaaluks ta neid õieti.
«Rodja, Rodja, mis on sinuga? Kuidas võid sa seda üldse küsida? Kes võiks mulle sinust midagi öelda? Ma ei usu ju kedagi, ükskõik kes ta ka oleks, ajan ta lihtsalt minema.»
«Ma tulin teile kinnitama, et ma olen teid alati armastanud ja mul on praegu hea meel, et oleme üksi, olen isegi rõõmus, et Dunjat ei ole,» jätkas ta endise hooga, «ma tulin teile otseteed ütlema, et kuigi teie õnnetuks saate, ometi teadke, et teie poeg teid praegu rohkem armastab kui iseennast, ja et kõik see, mis te minust arvasite, nagu oleksin ma südametu ega armastaks teid, see kõik on vale. Teid ei lakka ma kunagi armastamast… Noh, ja küllalt, mulle näis, et nõnda peab tegema ja sellest alustama…»
Pulheeria Aleksandrovna kallistas teda tummalt, surus teda vastu rinda ja nuttis vaikselt.
«Ma ei tea, mis sinuga on, Rodja,» ütles ta viimaks. «Kogu aja olen arvanud, et me sind lihtsalt tüütame, aga nüüd näen kõigest, et sinul on suur mure, sellepärast sa nukrustadki. Juba ammugi nägin ma seda ette, Rodja. Anna andeks, et ma sellest rääkima hakkasin; aina mõtlen sellest ega maga öösiti. Sel ööl sonis ka õde ning tuletas aina sind meelde. Kuulsin midagi, aga millestki ei saanud aru, Kogu hommiku käisin nagu surmanuhtlust oodates, ootasin midagi, tundsin ette ja nüüd on see käes! Rodja, Rodja, kuhu sa siis nüüd? Sõidad kuhugi või?»
«Sõidan.»
«Seda ma arvasingi! Aga ka mina võin ju ühes sinuga
489
