sõita, kui sul vaja oleks. Ka Dunja; tema armastab sind, tema armastab sind väga, ja minugipärast sõitku ka Sofja Semjonovna kaasa, kui vaja: näed sa, ma võtan ta hea meelega endale tütreks. Dmitri Prokofjitš aitab meid koos teele asuda… aga… kuhu sa siis… sõidad?»
«Jääge jumalaga, emake!»
«Kuidas? Juba täna?» karjatas ema, nagu kaotaks ta oma poja igaveseks.
«Mul pole võimalik, mul on aeg minna, mul on vaja…»
«Ja mina ei või sinuga kaasa tulla?»
«Ei, teie aga laskuge põlvili ja paluge minu eest jumalat. Teie palvet võetakse ehk kuulda.»
«Lase ma teen sulle ristimärgi, õnnistan sind! Nõnda, nõnda. Oh jumal, mis me küll teeme?»
Jah, Raskolnikov oli rõõmus, ta oli väga rõõmus, et kedagi ei olnud ja ta võis emaga nelja silma all rääkida. Kogu selle kohutava aja jooksul oleks nagu kordki süda äkki pehmeks läinud. Ta langes ema ette maha, suudles tema jalgu ja nad nutsid mõlemad, teineteist süleldes. Ja seekord ema ei imestanud ega pärinud temalt enam millegi üle järele. Ta mõistis juba ammugi, et pojaga toimub midagi hirmsat, kuid et nüüd oli see kohutav silmapilk kätte jõudnud.
«Rodja, mu armas, mu esimene pojuke,» rääkis ema nuuksudes, «nüüd oled sa jällegi samasugune, nagu olid väiksena, siis tulid sa niisamuti, kallistasid ja suudlesid mind; veel siis, kui me isaga elasime ja puudust kannatasime, trööstisid sa meid juba ainult sellega, et olid meiega, aga niipea kui ma isa mulda viisin, – mitu korda meie küll siis kahekesi nõnda teineteise ümbert kinni hoidsime ja… nagu praegugi, tema haual nutsime. Et mina aga juba ammugi nutan, siis tundis emasüda seda häda ammugi ette. Niipea kui sind sel õhtul esimest korda nägin, mäletad, olime just siia jõudnud, kohe aimasin kõik juba esimesest pilgust, ja südamest käis juba siis mul värin läbi, aga niipea kui täna sulle ukse avasin ja vaatasin, mõtlesin kohe, noh, nagu näha, kardetud silmapilk on käes. Rodja, Rodja, ega sa ometi kohe ei sõida?»
«Ei.»
«Sa tuled veel siia?»
«Jah… tulen.»
«Rodja, ära pahanda, ma ei tohi küsidagi. Tean, et ei
490
