tohi, kuid ütle, niisama, ainult paar sõna, sõidad sa kaugele?»
«Väga kaugele.»
«Mis see seal siis on, mingisugune teenistus või karjäär?»
«Mis jumal annab… palvetage ainult minu eest…»
Raskolnikov läks ukse poole, kuid ema haaras temast kinni ja vaatas meeleheitliku pilguga talle otsa. Ta nägu moondus hirmust.
«Aitab, ema,» ütles Raskolnikov ja kahetses väga, et oli tulnud.
«Mitte igaveseks? Veel mitte igaveseks? Sa tuled ju veel, homme?»
«Tulen, tulen. Jumalaga!»
Ta murdis endale viimaks tee välja.
Õhtu oli värske, soe ja selge; taevas oli juba hommikul selgeks läinud. Raskolnikov läks oma korterisse; ta tõttas. Ta tahtis kõik enne päikese loojenemist lõpetada. Seni ei tahtnud ta aga kellegagi kokku puutuda. Oma korterisse minnes nägi ta, et Nastasja jätab samovari sinnapaika ja silmitseb teda ainiti, saadab teda silmadega. «Kas ehk keegi on õige minu juures?» mõtles Raskolnikov. Vastikusega viirastus talle Porfiri. Kuid üles jõudnud ja ukse avanud, nägi ta Dunjat. Too istus ihuüksi ja oli sügavas mõttes, nähtavasti ootas venda juba ammugi. Raskolnikov peatus lävel. Dunja tõusis hirmunult sohvalt ja jäi venna ette seisma, nii pikk kui ta oli. Ta pilk, mis oli ainiti vennale suunatud, väljendas hirmu ja lõpmatut nukrust. Ja juba sellest pilgust mõistis sisseastuja, et õel on kõik teada.
«Võin ma sisse astuda või pean ma ära minema?» küsis Raskolnikov umbusklikult.
«Ma istusin kogu päeva Sofja Semjonovna juures; me mõlemad ootasime sind. Me arvasime, et sa tingimata sinna sisse astud.»
Raskolnikov astus tuppa ja langes oimetult toolile.
«Ma olen kuidagi nõrk, Dunja; olen väga väsinud; aga ma tahaksin vähemalt praegusel silmapilgul enda üle täiesti valitseda.»
Umbusklikult heitis ta silmad õele.
«Kus sa terve öö olid?»
«Hästi ei mäleta; vaata, õde, ma tahtsin lõplikult otsustada ja käisin mitu korda mööda Neeva äärt, seda ma mäletan. Seal ma tahtsingi lõpetada, aga… ma ei söan-
491
