«Kuriteo? Missuguse kuriteo?» hüüdis Raskolnikov äkki nagu mingisuguses hullustuses. «See, et mina tapsin ilge, kahjuliku täi, liigkasuvõtja vanaeide, keda kellelegi vaja pole ja kelle tapmise eest nelikümmend pattu andeks antakse, kes imes vaestest elumahla, ning see peaks olema kuritegu? Sellest ma ei mõtlegi ega mõtle seda ka endalt pesta. Ja milleks nad küll kõik mulle nina alla topivad: «kuritegu! kuritegu!» Alles nüüd näen selgesti kogu oma arguse mõttetust, alles nüüd, kus olen otsustanud minna sellesse asjatusse häbisse! Otsustan minna lihtsalt oma alatuse ja andetuse tõttu, või ehk olgu siis veel, et kasu pärast, nagu soovitas… see… Porfiri!…»
«Vennas, mis sa ometi räägid? Aga sa valasid ju verd!» hüüdis Dunja meeleheitel.
«Mida kõik valavad,» haaras Raskolnikov peaaegu hullustuses sõnasabast kinni, «mis voolab ja ikka on voolanud maailmas kosena, mida valatakse nagu vahuveini ja mille eest kroonitakse Kapitooliumis ja nimetatakse valajaid inimsoo heategijaiks. Vaata ometi teravamalt, et sa näeksid! Mina ise tahtsin inimestele head teha ja oleksin teinud sajad, tuhanded heateod selle ühe rumaluse asemel, mitte ka rumaluse, vaid lihtsalt kohmakuse asemel, sest see mõte polnud sugugi nii rumal, nagu ta nüüd näib, nüüd… äpardudes… (äpardumisel näib kõik rumalana!). Selle rumalusega tahtsin ainult sõltumatuks saada, esimese sammu astuda, vahendeid muretseda, ja pärast oleks kõik tohutu suure kasuga tasutud… Mina aga, mina ei kannatanud esimest sammugi välja, sest ma olen – lontrus! Selles on kogu see asi! Ja ometi ei hakka ma teie viisil asja peale vaatama: kui mul oleks õnnestunud, siis oleks mind kroonitud, nüüd aga – rebaseraudu!»
«Aga see pole ju see, mitte sugugi see! Vend, mis sa ometi räägid?»
«Aa! Pole see vorm, pole esteetiliselt nii hea vorm! Noh, aga mina ei saa kuidagi aru: miks on inimeste hävitamine pommidega ja korraliku ümberpiiramisega auväärsem vorm? Esteetiline kartus on jõuetuse esimene tunnus!… Mitte kunagi pole ma seda selgemini taibanud kui praegu ja vähem kui kunagi varem mõistan oma kuritegu! Mitte kunagi pole mu arvamus kindlam ja tugevam elnud kui praegu!»
Isegi puna lõi tema kahvatusse, piinatud näkku. Kuid just viimaseid sõnu hüüdes puutus tema pilk kogemata
493
