kokku Dunja silmadega ja kohtas seal nii palju piina, et tal tahtmatult aru pähe tuli. Ta tundis, et ta on need kaks naist õnnetuks teinud. Ometi oli ju tema selle põhjuseks…
«Dunja, mu armas! Kui ma süüdi olen, siis anna andeks (ehk küll võimalik pole mulle andeks anda, kui ma süüdi olen). Jumalaga! Jätame vaidluse! Pole aega, pole sugugi aega! Ära käi mul kannul, palun sind jumalakeeli, ma pean veel sisse astuma… Vaid mine kohe, ja istu ema juures. Palun seda sinult jumalakeeli! See on minu viimne kõige suurem palve. Ole kogu aeg tema juures; mina jätsin ta erutatult maha, vaevalt suudab ta seda välja kannatada: ta kas sureb või kaotab mõistuse. Ole siis tema juures! Razumihhin jääb teiega; ma rääkisin temaga… Minu pärast ära nuta: mina katsun kogu oma elu olla nii mehine kui ka aus, olgugi ma mõrtsukas. Võimalik, et sa kunagi mu nime kuuled. Mina teile häbi ei tee, küll sa näed; ma tõestan veel… nüüd aga esialgu nägemiseni,» tõttas ta lõpetama, kuna ta jällegi oma viimaste sõnade ja lubaduste ajal mingisugust imelikku ilmet Dunja silmis märkas. «Miks sa siis nutad? Ära nuta; ega me ju päriselt lahku!… Ah jaa! Oota, unustasin!»
Ta astus laua juurde, võttis paksu tolmunud raamatu, tegi selle lahti ja otsis selle vahelt väikese elevandiluule maalitud akvarell-näopildi. See oli perenaise tütre, tema endise mõrsja portree, kes oli surnud palavikku, selle imeliku neiu portree, kes mõtles minna kloostrisse. Hetke vaatas ta seda ilmekat ja haiglast nägu, suudles pilti ja andis Dunjale.
«Temaga rääkisin ma palju sellest, ainult temaga üksi,» lausus Raskolnikov mõtlikult. «Tema südamele usaldasin ma palju sellest, mis pärastpoole nii inetult teostus. Rahustu,» pöördus ta Dunja poole, «tema polnud minuga nõus nagu sinagi ja ma olen rõõmus, et teda enam ei ole. Peaasi on selles, et nüüd läheb kõik uut moodi, murdub kaheks,» hüüdis ta äkki, pöördudes jällegi oma piinava tusa poole, «kõik, kõik, aga kas olen ma selleks ette valmistatud? Tahan ma seda ise? Öeldakse, seda olevat vaja selleks, et mind proovida! Milleks, milleks on kõik need mõttetud katsumused? Milleks nad on? Kas ma siis paremini mõistan, kui olen rusutud piinadega, totrusega ja vanadusnõtrusega pärast kahekümneaastast sunnitööd, ja milleks peaksin ma siis veel
494
