«Ei, tulin niisama… Astusin sisse küsima… mõtlesin, et näen Zametovit.»
«Ah jaa! Te olete ju sõbraks saanud, kuulsin. Noh, Zametovit meil ei ole, teda te ei näe. Jah, me jäime Aleksandr Grigorjevitšist ilma! Eilsest päevast saadik pole teda enam meil; läks üle… ja üle minnes sõimas kõik läbi… isegi ebaviisakalt… Tuisupea-poisike, muud midagi; aga oli lootustandev mees; aga eks minge katsuge nendega, tähendab, meie hiilgava noorsooga! Tahtvat teine nagu mingisugust eksamit teha, küllap ainult selleks, et aga rääkida ja kelkida, sellega eksam lõpebki. Sest tema pole ometi selline, nagu näiteks teie või teie sõber Razumihhin! Teie karjäär on õpetlase oma, ja teid juba äpardused teelt kõrvale ei löö! Teile on kõik need elu veetlused, võiks öelda – nihil est[1], askeet, munk, pagulane!… Teie jaoks on raamat, sulg kõrva taga, teaduslikud uurimused, – seal hõljub teie vaim! Mina isegi osalt… Olete ehk lugenud Livingstone’i kirju?»
«Ei.»
«Aga mina olen lugenud. Siiski, tänapäev on väga palju nihiliste tekkinud; noh, kuid see on arusaadav; mis ajad need siis ka on, küsin ma. Siiski, ma olen teiega… ega teie ju ometi nihilist ole! Vastake otsekoheselt, otsekoheselt!»
«E-ei…»
«Ei, teate, te olge minuga otsekohene, ärge häbenege, nagu oleksite ihuüksi! Iseasi on teenistus, iseasi… te arvasite, et tahtsin öelda: sõprus, ei, ei aimanud õigesti! Mitte sõprus, vaid kodaniku ja inimese tunne, humaansustunne ja armastus kõigekõrgema vastu. Ma võin olla ametlik isik ja ametis, kuid inimest ja kodanikku pean endas alati tundma ja sellest endale aru andma… Teie arvasite heaks Zametovist juttu teha. Zametov teeb prantsuse viisil kuskil ebaviisakas asutuses klaasi šampanja või doni veini juures skandaali, see ongi Zametov! Aga mina olen võib-olla enese truudusest ja kõrgetest tunnetest ära vaevanud ja peale selle on mul oma tähtsus, aukraad ja teatav ametikoht. Olen naisemees ja mul on lapsed. Täidan kodaniku ja inimese kohuseid, aga kes on tema, lubage küsida? Kohtlen teid kui inimest, keda
- ↑ Mitte midagi (lad. k.).
503
