haridus on suursuguseks teinud… Ämmaemandaid, vaat neid sigineb ka üleliia palju!»
Raskolnikov tõstis küsivalt kulme. Nähtavasti hiljuti laua äärest tõusnud Ilja Petrovitši sõnad sadasid tema peale tühjade fraasidena. Kuid midagi ta siiski mõistis; ta vaatas küsivalt ega teadnud, millega see kõik lõpeb.
«Ma räägin neist pöetud tüdrukutest,» jätkas jutuhimuline Ilja Petrovitš, «ma andsin neile omalt poolt nimeks ämmaemandad ja leian, et see nimi on päris rahuldav. Hehee! Ronivad teised akadeemiasse, õpivad anatoomiat; noh, öelge, mina jään näiteks haigeks, noh, kas kutsun ma mõne tüdruku end arstima? Hehee!»
Ilja Petrovitš lagistas naerda, olles täitsa rahul oma teravmeelsusega.
«Muidugi, ütleme, teadusjanu on liiga suur; kuid oled teadusi omandanud ja aitab! Milleks teda siis kurjasti tarvitada? Milleks solvata suursuguseid isikuid, nagu teeb seda lurjus Zametov? Milleks ta mind solvas, küsin ma teilt? Ja veel on väga levinud enesetapmised, – võimatu on seda endale ette kujutadagi. Kõik löövad viimase raha läbi ja võtavad siis endalt elu. Tüdrukud, poisikesed, vanakesed… Alles täna hommikul teatati kellestki hiljaaegu sissesõitnud härrast. Nil Pavlõtš, kuulge, Nil Pavlõtš! Kuidas ta nimi nüüd oli, sel džentelmenil, kellest ennist teatati, Peterburi poolel veel laskis enda maha?»
«Svidrigailov,» vastas keegi teisest toast kähisevalt ja osavõtmatult.
Raskolnikov võpatas.
«Svidrigailov? Svidrigailov on enda maha lasknud?» hüüdis ta.
«Kuidas! Teie tunnete Svidrigailovit?»
«Jah… tunnen… Tema sõitis hiljuti siia…»
«Nojah, hiljuti sõitis, naine suri teisel ära, liiderlikkude elukommetega meesterahvas, ja äkki laseb enda maha ja nii skandaalselt, et ei või ette kujutadagi… jättis oma taskuraamatusse mõned sõnad, et tema sureb täie mõistuse juures ja palub oma surmas mitte kedagi süüdistada. Temal oli, räägitakse, raha. Kuidas te teda tunnete?»
«Olen… tuttav… minu õde elas nende juures koduõpetajannana…»
«Ai-ai-ai… Tähendab, te võite meile temast midagi teatada. Aga te ei aimanudki?»
504
