tagasi tõugata. Raskolnikov võttis alati nagu vastikusega tema käe, alati kohtas teda nagu pahaselt, mõnikord vaikis kangekaelselt kogu koosviibimise aja. Juhtus, et Sonja tema ees värises ja lahkus sügavas kurbuses. Kuid nüüd jäid nende käed kokku; Raskolnikov heitis vilksamisi kiire pilgu temale, ei lausunud sõnagi ja langetas oma silmad. Nad olid üksi, neid ei näinud keegi. Valvur oli sel ajal kõrvale pöördunud.
Kuidas see juhtus, seda ei teadnud Raskolnikov isegi, kuid äkki oleks nagu miski temast kinni haaranud ja ta Sonja jalgade ette heitnud. Ta nuttis ja hoidis neiu põlvede ümbert kinni. Esimesel silmapilgul ehmus Sonja väga ja ta nägu muutus surnukahvatuks. Ta kargas püsti ja vaatas värisedes meest. Kuid kohe, samal silmapilgul mõistis ta äkki kõik. Tema silmis lõi helkima lõpmatu õnn; ta mõistis ja tal polnud enam kahtlust, et Raskolnikov armastab, armastab teda lõpmata ja et viimaks ometi on see silmapilk käes…
Nad oleksid tahtnud rääkida, kuid ei saanud. Neil olid pisarad silmis. Nad mõlemad olid kahvatud ja kõhnad; ent neis haigeis ja kahvatuis nägudes säras uuendatud tuleviku, uue elu tõotava, täieliku ülestõusmise koit. Neid äratas uueks eluks armastus; ühes südames peitusid lõpmatud eluallikad teisele südamele.
Nad otsustasid oodata ja kannatada. Neil oli veel seitse aastat ees, selle aja jooksul aga nii palju talumatuid piinu ja nii palju piiritut õnne! Kuid Raskolnikov oli ärganud, tema ise teadis seda, tundis seda kogu oma uuenenud olemusega, kuna aga Sonja ju ainult tema eluga elaski!
Sama päeva õhtul, kui kasarmud olid juba kinni pandud, lamas Raskolnikov naril ja mõtles Sonjast. Samal päeval näis talle ka, nagu oleksid juba kõik sunnitöölised, tema endised vaenlased, teisiti tema peale vaadanud. Tema ise tegi nendega juttu ja teised vastasid talle lahkesti. Praegu tuli tal see meelde, kuid nõnda see pidigi olema: kas ei pidanud nüüd kõik muutuma?
Raskolnikov mõtles Sonjast. Tal tuli meelde, kuidas ta teda alati oli piinanud ja tema südant vaevanud; tal tuli meelde Sonja kahvatu kõhn näoke; kuid praegu need mälestused teda peaaegu ei piinanudki: ta teadis, missuguse lõpmatu armastusega lunastab ta nüüd kõik tema kannatused.
Ja mis ongi need kõik mineviku piinad! Kõik, isegi
521
