tema kuritegu, kohtuotsus ja tema sunnitööle saatmine näisid talle nüüd, selles esimeses õhinas, kuidagi välisena ja imelikuna, nagu palja faktina, mis polegi temaga juhtunud. Siiski, sel õhtul ei suutnud ta kauemat aega ühtsoodu millelegi mõelda, mõtteid millelegi koondada; temas keesid tunded. Dialektika asemele astus elu ja teadvuses hakkas hoopis midagi muud välja arenema.
Tema padja all seisis evangeelium. Ta võttis selle masinlikult. See oli Sonja raamat, sama raamat, millest ta temale tookord Laatsaruse ülestõusmisest ette luges. Sunnitöö alguses mõtles ta, et Sonja piinab ta usuga surnuks, teeb evangeeliumist alatasa juttu ja käib temale raamatute lugemisega peale. Kuid ta suureks imestuseks ei teinud Sonja sellest kunagi juttu ega pakkunud temale kordagi evangeeliumi. Tema ise palus selle temalt veidi aega enne oma haigust ja Sonja tõi talle raamatu vaikides. Tänini polnud Raskolnikov seda veel kordagi lugenud.
Ka praegu ei avanud ta raamatut, aga üks mõte välgatas tal peas: «Kas ei pea tema veendumused nüüd ka minu omad olema? Vähemalt tema tunded, tema püüded…»
Ka Sonja oli kogu see päev ärevuses, ent öösi jäi ta uuesti haigeks. Kuid ta oli nii õnnelik, et ta oma õnne pärast peaaegu ära hirmus. Seitse aastat, ainult seitse aastat! Oma õnne alguses olid nad mõnikord valmis selles seitsmes aastas ainult seitset päeva nägema. Raskolnikov ei teadnud nähtavasti sedagi, et uus elu ei lange talle ometi tasuta rüppe, vaid et selle peab kallilt ostma ja et selle peab lunastama suure tulevase vägitööga…
Ent siin algab juba uus lugu, inimese sammsammulise uuenemise lugu, tema järkjärgulise ümbersündimise lugu, ühest maailmast teise üleminemise lugu ja tutvumine uue, seni täiesti tundmatu tõelusega. See võiks olla uue jutustuse aineks, kuid meie praegune jutt on otsas.
