V
«Tõepoolest, alles hiljuti tahtsin ma ju Razumihhinilt tööd paluda, et ta muretseks mulle tunde või midagi muud selletaolist…» tuli Raskolnikovil meelde, «kuid millega võiks ta mind praegu aidata? Ütleme, ta muretseb tunnid, ütleme, ta jagab minuga oma viimase kopika, kui tal see olemas on, nii et võiks isegi saapad osta ja ülikonna parandada, mis võimaldaks tundi minna… hm… Noh, aga edasi? Mis teen ma mõne viiekopikalisega? Vajan ma praegu seda? Tõepoolest naeruväärt, et ma Razumihhini juurde lähen…»
Küsimus, miks ta praegu Razumihhini juurde läks, erutas teda isegi rohkem, kui talle endale näis; rahutult otsis ta selles näilikult kõige harilikumas sammus enesele mingit halvaendelist mõtet.
«Kas tõesti tahtsin ma kogu asja parandada ainult Razumihhiniga ja leidsin kõigele pääsetee temas?» küsis ta endalt imestades.
Ta mõtles ja hõõrus oma otsaesist ja imelik, äkki, nagu kogemata, peaaegu iseenesest, tuli talle väga kauase arutamise järel veider mõte pähe.
«Hm… Razumihhini juurde,» lausus ta äkki üsna rahulikult, nagu oleks ta juba kõik lõplikult otsustanud, «Razumihhini juurde lähen ma muidugi mõista… kuid mitte nüüd… Tema juurde lähen ma… päev pärast seda, kui see on juba teostatud ja kui kõik on juba uuel teel.»
Ja äkki ta toibus.
«Pärast seda,» karjatas ta pingilt karates, «aga kas see siis toimub? Toimub see tõesti?»
Ta jättis pingi ja läks peaaegu joostes; ta pidi ümber pöörduma, kodu poole, kuid koju minna oli äkki hirmus vastik: seal nurgas, selles hirmsas kongis valmiski see kõik enam kui kuu aega tagasi, ja ta läks, mõtlemata, kuhu.
Närviline värin muutus kehas nagu palavikuliseks; ta tundis isegi külmajudinaid; niisuguse kuumusega hakkas tal külm. Peaaegu ebateadlikult, mingisuguse sisemise paratamatuse ajel ja nagu jõudu pingutades, hakkas ta tee ääres olevaid esemeid silmitsema, otsides selles nagu suuremat meelelahutust, kuid see õnnestus tal halvasti, ikka ja jälle langes ta mõtteisse. Kui ta aga võpatades pead tõstis ja ringi vaatas, siis unustas ta kohe, millest
53
