ta oli hetkel mõelnud ja kust mööda tulnud. Nõnda läks ta läbi kogu Vassili saare, jõudis Väikese Neeva kaldale, sammus üle silla ja pöördus saartele. Rohelus ja värskus meeldisid alguses tema väsinud silmadele, mis olid harjunud linna tolmu, lubja ja päratu suurte ahistavate ning rõhuvate majadega. Siin polnud ei lämbunud õhku, halba haisu ega kõrtse. Kuid varsti muutusid ka need uued ja mõnusad tunded haiglasteks ja ärritavateks. Aeg-ajalt peatus ta mõne rohelusse uppuva toreda suvila ees, ta vaatas aeda, nägi kaugel rõdudel ja astanguil nägusasti rõivastatud naisi ja aias jooksvaid lapsi. Eriti huvitasid teda lilled; neid vaatles ta kõige kauemini. Talle tulid vastu ka toredad kalessid, mees- ja naisratsanikud; uudishimulikult saatis ta neid silmadega ja unustas nad enne, kui nad silmist kadusid. Kord peatus ta ja luges oma raha üle: oli ligemale kolmkümmend kopikat. «Kakskümmend politseinikule, kolm Nastasjale kirja eest, – tähendab, Marmeladovitele andsin eile nelikümmend seitse või viiskümmend kopikat,» mõtles ta ei tea milleks rehkendades, kuid unustas peagi, milleks ta raha taskust oli välja võtnud. Talle tuli see alles siis meelde, kui ta kusagilt toidupoest, söögimajataolisest asutisest, mööda läks ja kui ta tundis, et tahaks süüa. Söögimajja sisse astunud, võttis ta pitsi viina ja sõi peale millegagi täidetud piruka. Söömise lõpetas alles teel. Juba ammugi polnud ta viina pruukinud ja sellepärast hakkas see kohe pähe, olgugi et ta ainult ühe pitsklaasitäie oli joonud. Jalad läksid tal äkki raskeks ja tal tuli kange tahtmine magada. Ta hakkas kodu poole minema; kuid jõudnud Peetri saarele, peatus ta täielikus rammestuses, astus teelt kõrvale, puges põõsastikku, langes rohule maha ja uinus samal silmapilgul magama.
Haiglases olekus on unenäod sageli haruldaselt ilmekad, selged ja väga tõesarnased. Mõnikord tekib ebaloomulik pilt, kuid ümbrus ja kogu kujutelma arenemine on seejuures niivõrd tõepärane ja niisuguste peente, ootamatute ja pildi tervikule vastavate kunstiliste üksikasjadega, et ilmsi ei mõtleks sama unenägija neid kunagi välja, kuigi ta oleks Puškini või Turgenevi taoline kunstnik. Niisugused haiglased unenäod jäävad alati kauaks meelde ja avaldavad sügavat muljet vapustatud ja juba varemini erutatud inimese organismile.
Raskolnikov nägi hirmsat und. Ta nägi oma lapsepõlve oma kodulinnas. Ta on aastat seitse vana ja jalutab püha-
54
