asju, rõivaid ja muud selletaolist, kõik naiste oma. Et turul polnud kasulik müüa, siis otsiti nendega kauplejat ja Lizaveta just sellel alal teotseski: võttis komisjoni peale, ajas asju ja tal oli palju tegemist, sest ta oli väga aus ja küsis alati viimast hinda: mis ta nõudis, see ka jäi. Ta rääkis üldse vähe ja oli, nagu juba tähendatud, nii alandlik ja pelglik…
Kuid Raskolnikov muutus viimasel ajal ebausklikuks, mille jäljed jäid temasse veel kauaks ajaks, peaaegu kustumatult. Ja kogu selleski asjas kaldus ta pärast alati nägema midagi imelikku ja saladuslikku, nagu oleksid siin tegevuses mingisugused iseäralikud mõjud ja kokkusattumused. Juba talvel teatas talle ükskord jutuajamisel keegi tuttav üliõpilane Pokorev enne Harkovisse sõitmist vanaeide Aljona Ivanovna aadressi, et ta võiks siis, kui tal tarvis on, seal asju pantida. Kaua aega ei läinud ta eide juurde, sest tal olid tunnid ja ta ajas kuidagi läbi. Umbes poolteist kuud tagasi tuli tal öeldud aadress meelde; tal oli kaks pantimiseks kõlblikku asja: isa vana hõbekell ja väike kolme punase kiviga kuldsõrmus, mille õde oli talle jumalagajätmisel kinkinud. Ta otsustas sõrmuse ära viia; otsis vanaeide üles ja ilma et ta temast veel midagi iseäralikku oleks teadnud, tundis ta kohe, esimesest silmapilgust peale tema vastu piiritut jälkust, võttis temalt kaks «piletikest» vastu ja astus teel sisse kuhugi halba trahteriurkasse. Ta küsis teed, istus ja langes sügavasse mõttesse. Peas vasardas ühtejärge imelik mõte, nagu nokiks kanapoeg munakooresse auku, ja see mõte huvitas teda väga.
Teise laua ääres, peaaegu tema kõrval, istusid üliõpilane, keda ta polnud varem näinud, ja noor ohvitser. Nad mängisid algul piljardit ja hakkasid praegu just teed jooma. Äkki kuuleb ta, et üliõpilane räägib ohvitserile liigkasuvõtjast eidest Aljona Ivanovnast, kolleegiumi sekretäri lesest, ja teatab temale selle aadressi. Juba ainult see tundus Raskolnikovile imelikuna: ta tuli just praegu sealt, aga siin räägitakse temast. Muidugi, see on juhus, kuid ta ei saa enam kuidagi lahti ühest väga ebatavalisest muljest ja siin astub see üliõpilane talle kohe nagu appi: ta hakkab kaaslasele seletama kõiksuguseid üksikasju sellest Aljona Ivanovnast.
«Ta on tore eit,» sõnas üliõpilane, «temalt võib alati raha saada. Rikas teine nagu mõni juut, võib korraga viis tuhat välja panna, aga ei põlga ka rublalist panti.
63
