Meid käib palju tema juures. Ainult igavene raisk on ta…»
Ja üliõpilane rääkis, kui kuri ja tujukas see eit on, et tarvitseb ainult ühe päeva pandi tähtaega mööda lasta ja asi on läinud. Annab neli korda vähem, kui asi maksab, kuid protsente võtab viis, isegi seitse kuus jne. Üliõpilane sattus lobisemishoogu ja rääkis peale selle veel, et eidel on õde Lizaveta, keda ta – nii väike ja ilge kui ta ka on – alati peksab ja täielikus orjuses hoiab, nagu oleks see mõni väike laps, kusjuures Lizaveta on kasvult vähemalt kaks arssinat ja kaheksa verssokit pikk.
«Ka omasugune haruldane nähtus!» hüüdis üliõpilane ja naeris laginal.
Nad hakkasid Lizavetast rääkima. Üliõpilane kõneles temast mingisuguse iseäraliku heameelega, naerdes ühtsoodu, kuna aga ohvitser suure huviga kuulas ja palus Lizavetat enda juurde saata pesu parandama. Raskolnikov ei pillanud ainustki sõna ja sai korraga teada: Lizaveta oli õest noorem ja eide poolõde (võõrad emad) ja juba kolmkümmend viis aastat vana. Ta töötas õe heaks päevad ja ööd, oli majas köögitüdrukuks ja pesupesijaks ja peale selle õmbles veel müümiseks, käis raha eest isegi põrandaid küürimas ja andis kogu teenistuse õele. Ta ei tohtinud ühtegi tellimust ega tööd ilma vanaeide loata vastu võtta. Vanaeit oli juba oma testamendi teinud, mida ka Lizaveta ise teadis, ja testamendis polnud viimasele kopikatki jäetud, välja arvatud liikuv varandus, toolid ja muu; kogu raha aga oli määratud kuhugi N. kubermangu kloostrile vanaeide hingepalve tasuks igaveseks ajaks. Lizaveta oli linnakodanik, kuid mitte ametnikkude killast, alles neiu ja keha poolest väga nurgeline, haruldaselt pikk, jalad suured ja nagu väljapoole pööratud, kandis alati kulunud sikunahast kingi ja armastas puhtust. Peaasi, mida üliõpilane imestas ja mis teda naerma ajas, oli see, et Lizaveta oli alalõpmata rase.
«Sa ise ju räägid, et ta on värdjas?» tähendas ohvitser.
«Jah, tõmmu teine nagu mõni naiserõivais soldat, aga tead, värdjas pole ta sugugi. Tal on nii heasüdamlik nägu ja silmad. Isegi väga. Tõendus – ta meeldib paljudele. Niisugune vaikne, sõnatu, leplik, kõiges leplik. Naeratus on tal isegi väga kena.»
«Ta meeldib ju sinulegi?» naeris ohvitser.
«Sellepärast, et ta on imelik. Ei, tead, mis ma sulle ütlen: mina tapaksin selle neetud vanaeide ja rööviksin
64
