«Pärastpoole,» lausus Raskolnikov vaevaga, sulges jällegi silmad ja pööras end näoga seina poole.
Nastasja seisis tema juures.
«Tõepoolest on ehk teine haige,» ütles ta, pöördus ümber ja läks ära.
Kell kaks tuli ta uuesti supiga. Raskolnikov lamas nagu ennistki. Teed polnud ta puudutanud. Nastasja solvus ja tonkis lamajat tigedalt.
«Mis sa lõõskad!» karjus ta ja silmitses teda vastikusega. Raskolnikov ajas enda üles ja istus, kuid ei öelnud teenijale midagi ja vahtis põrandale maha.
«Oled haige või?» küsis Nastasja ega saanud jällegi vastust.
«Läheksid ometi väljagi,» ütles ta vähese vaikimise järel, «tuulgi pisut ehk lahutaks. Kas sööma hakkad või ei?»
«Pärastpoole,» lausus Raskolnikov nõrgalt. «Mine ära!» Ja ta lõi käega.
Teenija seisis veel pisut, vaatas teda kaastundlikult ja lahkus siis toast.
Mõne minuti pärast tõstis Raskolnikov silmad ja vahtis kaua suppi ja teed. Siis võttis ta leiba, siis lusika ja hakkas sööma.
Ta sõi ainult pisut, kolm-neli lusikatäit, sedagi ilma isuta ja nagu masinlikult. Pea valutas vähem. Pärast lõunasööki heitis ta jällegi sohvale pikali, kuid und enam ei tulnud ja ta lamas muidu, kummuli, surudes näo patja. Kõik näis talle viirastusena, mingisuguse imeliku unenäona: kõige sagedamini kerkisid esile pildid, nagu viibiks ta kuskil Aafrikas, Egiptuses, mingisuguses oaasis. Karavan puhkab, kaamelid lamavad rahulikult; ümberringi kasvavad palmid; kõik söövad lõunat. Tema aga joob vett, otseteed ojakesest, mis siinsamas kõrval vulisedes voolab. On nii jahe ja vesi on imeline-imeline sinine ja külm, ning voolab mööda kirevaid kive ja mööda puhast kuldsete sädemetega liiva… Äkki kuulis ta selgesti, et kell lööb. Ta võpatas, virgus, tõstis pead, vaatas aknasse, aimas aega ja kargas täielikule teadvusele tulles äkki üles, nagu oleks keegi ta sohvalt maha kiskunud. Kikivarvul läks ta ukse juurde, tegi selle tasakesi praokile ja kuulatas, mida tehakse all trepil. Ta süda peksis. Kuid trepil oli kõik vaikne, nagu oleks seal magatud… Kummaline ja imelik näis talle, et ta oli võinud niisuguses uimastuses eil-
67
