sest saadik magada ja et ta polnud mitte midagi teinud, mitte midagi valmis pannud… Aga ometi võib-olla on kell juba kuus löönud… Ja teda valdas une ja tuimuse asemel äkki haruldane palavikuline ja nagu nõutu ärevus. Siiski, ettevalmistusi oli vähe teha. Ta pingutas kogu oma jõudu, et kõike järele kaaluda ja mitte midagi unustada; kuid süda peksis ja tagus nõnda, et hingamine muutus raskeks. Kõigepealt oli vaja silmus teha ja palitu külge õmmelda – silmapilgu töö. Padja alt otsis ta sinna topitud pesu seast vana, täiesti lagunud musta särgi, mille närude küljest käristas umbes verssokilaiuse ja kaheksa verssoki pikkuse paela. Selle pani ta kahekorra, võttis oma laia ja tugeva, mingisugusest paksust puuvillasest riidest suvepalitu seljast (tema ainuke ülerõivas) ja hakkas särgipaela otsi sissepoole vasaku kaenla alla ajama. Ta käed värisesid õmmeldes, kuid ta sai endast võitu ja õmbles silmuse nõnda külge, et seda väljastpoolt sugugi polnud märgata, kui ta palitu uuesti selga ajas. Nõel ja niit olid tal juba ammugi valmis muretsetud ja seisid laual paberi sees. Mis aga silmusesse puutub, siis oli see tema oma kaval leiutis: silmus oli kirve tarvis määratud. Võimatu oli ju tänaval minnes kirvest käes kanda. Kui ta aga lihtsalt palitu alla peita, siis oleks pidanud teda ikkagi käega kinni hoidma, mida oleks võidud tähele panna. Nüüd, silmusega, tarvitseb sinna pista vaid kirve tera ja ta ripub rahulikult kogu tee vasemal pool kaenla all. Kätt palitu taskusse surudes võis ta kirvest vartpidi veel hoida, et ta käies kõikuma ei hakkaks. Kuna palitu oli väga lai, päris kott kohe, siis ei võinud sugugi näha olla, et ta läbi tasku käega midagi kinni hoiab. Selle silmuse mõtles ta juba kahe nädala eest välja.
Kui see oli valmis, pistis ta sõrmed väikesse türgi diivani ja põranda vahel olevasse praosse, kobas midagi vasemal pool nurgas ja tõmbas sealt välja juba ammugi valmistatud ja sinna pistetud pandi. See pant polnud muuseas sugugi pant, vaid lihtsalt siledaks hööveldatud lauatükk, suuruse ja paksuse poolest umbes hõbedase portsigari taoline. Selle lauatüki leidis ta juhtumisi ühel oma jalutuskäigul kusagilt hoovist, kus tiibhoones asus mingisugune töökoda. Alles pärast lisas ta lauatükile juurde sileda ja õhukese raudplaadi – vist millegi küljest ära murtud, – mille ta samal korral oli tänavalt leidnud. Mõlemaid tükke kokku pannes – raudplaat oli lauakesest pisut väiksem – sidus ta nad ristamisi kõvasti
68
