Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/69

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

niidiga kinni; pärast seda mässis ta nad korralikult, isegi veidi toretsevalt puhtasse valgesse paberisse ja sidus paki nõnda kinni, et seda oleks keerulisem lahti võtta. Seda oli vaja selleks, et silmapilgukski vanaeide tähelepanu kõrvale juhtida paki lahtivõtmisega ja tarvilikku aega leida. Raudplaadi pani ta lauatükile lisaks raskuse otstarbel, et eit vähemalt esimesel silmapilgulgi «asja» puuks ei peaks. Kõike seda hoidis ta tänini sohva all varjul. Ta just sai aga oma pandi välja, kui äkki kusagilt hoovist kostis kellegi hüüe:

«Kell on juba ammugi seitsme peal!»

«Juba ammugi! Mu jumal!»

Ta tormas ukse juurde, kuulatas, võttis kübara ja hakkas mööda oma kolmeteistkümmend astet alla minema – ettevaatlikult, vaikselt nagu kass. Kõige tähtsam töö seisis ees – köögist kirve varastamine. Et asja pidi kirvega toimetama, seda oli ta juba ammugi otsustanud. Tal oli veel aedniku liigendnuga; kuid noa, eriti aga enda jõu peale ta ei lootnud, seepärast jäigi ta lõplikult kirvele peatuma. Juhime tähelepanu veel ühele iseärasusele nende lõplikkude otsuste suhtes, mis ta selles asjas oli teinud. Neil oli üks imelik omadus: mida lõplikumaks nad said, seda näotumaks ja mõttetumaks muutusid nad tema enda silmis. Hoolimata kõigest oma piinavast sisemisest võitlusest, ei suutnud ta ometi kogu see aeg mitte silmapilgukski uskuda oma mõtete teostumist.

Ja kuigi oleks millalgi nõnda juhtunud, et juba kõik oleks olnud viimse peensuseni läbi mõeldud ja lõplikult otsustatud, ja kui poleks olnud enam milleski mingit kahtlust, just siis oleks ta ehk sel silmapilgul kõigest lahti öelnud, pidades seda meeletuks, võimatuks ja loomuvastaseks. Kuid lahendamata punkte ja kahtlusi oli veel lõpmata palju. Mis aga sellesse puutus, kust kirvest saada, siis ei rikkunud see pisitilluke asi tema rahu põrmugi, sest miski polnud kergem kui see. Asi oli selles, et Nastasja käis sageli kodust ära, eriti õhtuti: jookseb teine naabrite juurde või poodi, kuna ta ukse alati pärani lahti jätab. Seepärast perenaine temaga riidleski. Nõnda siis, tarvitses ainult vajalikul silmapilgul tasakesi kööki astuda ja sealt kirves võtta ning tunni aja pärast (kui kõik on juba lõpetatud) sinnasamasse tagasi panna. Kuid kujutluses esinesid ka kahtlused. Ütleme, ta tuleb tunni aja pärast, et kirvest tagasi panna, aga Nastasja on siin, on koju tulnud. Muidugi peab niisugusel korral mööda


69