Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/76

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

«Nagu polekski teine hõbedane… küll on õige teisele paberit ümber ajanud!»

Nööri lahti võtta püüdes pöördus ta akna alla, valgusele lähemale (sumbunud õhule vaatamata olid kõik aknad kinni) ning jättis Raskolnikovi üksinda, seistes seljaga tema poole. See võttis palituhõlmad lahti ja vabastas kirve silmusest, kuid ei võtnud päris välja, vaid hoidis parema käega hõlma all. Ta käed olid kohutavalt nõrgad; ise tundis ta, kuidas nad iga silmapilguga ikka enam ja enam tuimenesid ja kangestusid. Ta kartis, et laseb kirve lahti ja pillab maha… äkki hakkas pea nagu ringi käima.

«Mis ta küll siia ümber on mässinud!» hüüdis eit, pahaselt ja liigutas end tema poole.

Ainustki silmapilku ei võinud enam kaotada. Raskolnikov tõmbas kirve silmusest, tõstis kahe käega üles, vaevalt iseend tundes, ja laskis peaaegu ilma jõupingutuseta, peaaegu masinlikult silmaga pähe langeda. Jõudu nagu poleks tal siin olnudki. Aga niipea kui oli kirve langetanud, tekkis temas ka kohe jõud.

Nagu ikka oli vanaeit ka täna palja peaga. Tema heledad, hallikad, hõredad juuksed, mis harjumuse kohaselt õliga paksult sisse võitud, olid rotisabana tutti tehtud ja üles pandud sarvest kammitükiga, mis praegugi veel kuklas seisis. Hoop läks just lagipähe, milleks kaasa aitas eide väike kasv. Ta karjatas, kuid väga nõrgalt, ja laskus äkki kogu kehaga põrandale, jõudes enne käed pea juurde tõsta. Teises käes hoidis ta ikka veel «panti». Nüüd lõi Raskolnikov teda juba kõigest jõust – korra ja kaks, ikka kirvesilmaga ja ikka lagipähe. Veri purskus kui ümberlükatud klaasist ja keha pöördus selili. Raskolnikov taganes eemale, laskis keha maha langeda ja kummardus siis tema näo juurde: eit oli juba surnud. Silmad olid pärani lahti, nagu tahaksid nad välja karata, aga otsaesine ja nägu olid kortsus ja krambist moonutatud.

Raskolnikov pani kirve põrandale, surnu kõrvale, ja pistis kiiresti talle käe taskusse, hoidudes sealjuures verega määrdumise eest, – pistis käe samasse paremasse taskusse, kust eit möödunud korral oli võtmed välja tõmmanud. Raskolnikovi mõistus oli täiesti selge, polnud enam ei ajutist arukaotust ega peapööritust, kuid käed värisesid ikka veel. Pärast tuli tal meelde, et ta tol korral oli isegi väga tähelepanelik ja ettevaatlik, püüdes aina hoiduda verega määrdumise eest… Võtmed võttis


76