ta kohe taskust välja; nagu varemaltki olid nad ka nüüd ühes kimbus, ühes terasrõngas. Võtmetega jooksis ta kohe magamistuppa. See oli väga väike tuba ja seal seisis suur ikoonide kapp. Teises seinas oli väga puhas suur voodi, sellel lappidest kokku aetud vateeritud siidtekk peal. Kolmandas seinas seisis kummut. Imelik, niipea kui ta hakkas võtmeid kummuti lukuauku katsuma, kuuldes sealjuures raua kõlinat, jooksis nagu kramp tal läbi keha. Äkki tahtis ta kõik jätta ja ära minna. Kuid see oli ainult silmapilguks; ära minna oli juba hilja. Ta naerataski enda üle, kui äkki üks teine ärev mõte tal pähe lõi. Talle näis, nagu oleks eit alles elus ja võiks veel meelemärkusele tulla. Jättes võtmed ja kummuti sinnapaika, jooksis ta tagasi laiba juurde, haaras kirve pihku ja tõstis ta üles, kuid ei langetanud seda ometi enam lamaja pihta. Polnud kahtlust, eit oli surnud. Tema juurde kummardudes ja teda jällegi silmitsedes nägi Raskolnikov, et pealuu on purustatud ning pisut viltugi pööratud. Peaaegu pidi ta sõrmega katsuma, kuid tõmbas käe tagasi, ilma selletagi oli kõik näha. Verd oli seks ajaks juba terve loik voolanud. Äkki märkas ta tema kaelas paela; tõmbas seda, kuid see oli kõva, ei katkenud, pealegi oli ta verega läbi ligunenud. Ta katsus teda niisama põuest välja kiskuda, kuid miski takistas, hakkas teine kuhugi kinni. Kärsituses tahtis ta jällegi kirve tõsta, et sellega nööri lüüa, vastu ihu, ülevalt alla, kuid ei söandanud ja käsi ning kirvest verega määrides lõikas ta viimaks suure vaevaga paela katki, ilma et korjusesse oleks puutunud, ja võttis ta kaelast; ta polnud eksinud – rahakott. Nööri otsas oli kaks risti, üks küpressist, teine vasest, ja peale selle väike emailitud pühapilt; siinsamas, ühes nendega, rippusid ka väike seemisnahkne võidunud rahakott, terasrõngake ja sõrmus. Rahakott oli pungil täis; Raskolnikov pistis selle ilma avamata oma taskusse, ristid viskas eide rinnale ja kirvest ühes võttes ruttas magamistuppa tagasi.
Ta ruttas väga, võttis võtmed ja hakkas jällegi nendega toimetama. Ent ikka lõppes kõik õnnetult: võtmed ei läinud lukuauku. Mitte just et käed oleksid niivõrd värisenud, kuid ta eksis: näiteks näeb, et see võti ei kõlba, aga ikka katsub, topib. Äkki tuli tal meelde ja ta sai aru, et see suur võti, see hambulise keelega, mis ripub ühes teistega, väikestega, ei peaks mingil tingimusel kummutile kuuluma (nagu see tal ka möödunud korral
77
