Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/86

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



TEINE OSA

I

Nõnda lamas ta väga kaua. Vahel juhtus, et ta nagu virgus, ja neil silmapilkudel märkas ta, et on juba ammugi öö, kuid üles tõusta – see ei tulnud tal pähe. Viimaks pani ta tähele, et on juba päevavalge. Ta lamas sohval selili ja oli hiljutisest uimastusest alles tardunud. Teravalt tungis tänavalt ta kõrva hirmus, meeleheitlik hädakisa, mida ta iga öösi oma akna all kella kolme paiku oli kuulnud. See kisa ärataski ta praegu. «A-aa! Juba tulevad kõrtsist joobnud välja,» mõtles ta. «Kell on kolm!» Ja äkki kargas ta sohvalt üles, nagu oleks keegi ta sealt välja kiskunud. «Kuidas! Kell on juba kolm!» Ta istus sohvale – ja nüüd tuli tal kõik meelde! Äkki, ühe silmapilguga tuli tal kõik meelde.

Esimesel hetkel arvas ta, et läheb hulluks. Teda valdas hirmus külm; kuid tal oli külm ka palaviku tõttu, mis tal juba ammugi magades hakkas. Nüüd äkki tõusid aga niisugused külmavärinad, et hambad hakkasid suus lõgisema, ja temas tardus kõik. Ta avas ukse ja hakkas kuulatama: kogu maja magas. Imestunult vaatas ta ennast ja kõike ümbritsevat ega saanud aru: kuidas võis ta eile sisse tulles ust mitte haaki panna ja sohvale heita mitte ainult riidest lahti võtmata, vaid ka kübaraga; see oli maha veerenud ja lamas praegu põrandal, padja läheduses. «Kui mõni oleks sisse astunud, mis ta küll oleks mõelnud? Et olen purjus, kuid…» Ta ruttas akna juurde. Valgust oli juba küll ja ta hakkas end silmitsema pealaest jalatallani, kogu oma kehakatet: kas ehk ei ole märke? Kuid nõnda polnud võimalik vaadata: külmast värisedes võttis ta rõivad seljast ja silmitses neid igast küljest. Ta pööras kõik ümber, viimse niidiotsakeseni, ja ennast mitte usaldades tegi ta seda mitu korda järgemööda. Nagu näis, ei olnud midagi, mitte mingisuguseid


86