märke; ainult all püksisäärel, mis narmasteks kulunud, leidusid rippuvail narmail paksud tardunud verelaigud. Ta võttis suure liigendnoa ja lõikas narmad ära. Rohkem nähtavasti polnud midagi. Äkki tuli tal meelde, et rahakott ja teised asjad, mis ta vanaeide kastist oli võtnud, on tal alles taskus! Tal polnud seni mõttessegi tulnud neid välja võtta ja ära peita. Isegi nüüd, rõivaid silmitsedes, ei tulnud nad tal meelde. Mis see siis on? Kohe tõttas ta neid välja võtma ja lauale pilduma. Kui ta kõik oli välja võtnud ja isegi taskud pahupidi pööranud, veendumaks, et nad kindlasti tühjad oleksid, viis ta kõik need asjad nurka. Seal all nurgas oli seinast eemal seisev tapeet lõhki kärisenud: kohe hakkas ta asju sellest august sisse toppima, neid paberi taha panema. «Mahtusid sisse! Kõik silmade eest ära! Rahakott ka!» mõtles ta rõõmsalt, tõusis üles ja vahtis töntsilt nurka, kus peidetud asjad veel enam olid tapeedi eemale ajanud. Äkki käis tast värin läbi. «Mu jumal,» sosistas ta meeleheitel, «mis minuga küll on? On see mõni peitmine? Kas nõnda peidetakse?»
Õige, tema asju ei lootnud saada, vaid ainult raha ja seepärast ei varunud ta varem peidupaika. «Nüüd aga, mille üle rõõmustan ma siis nüüd?» mõtles ta. «Kas nõnda peidetakse? Tõepoolest, aru on mu maha jätnud!» Oimetult istus ta sohvale ja kohe hakkas väljakannatamatu külmavärin teda uuesti vabistama. Masinlikult tõmbas ta kõrvalolevalt toolilt sooja talvepalitu, mis oli pärit veel tema üliõpilaspõlvest ja oli praegu täiesti närune, laotas selle endale peale ning uni ja jampsimine valdasid ta uuesti. Ta langes sügavasse unne.
Mitte rohkem kui viie minuti pärast kargas ta uuesti üles ja tormas otsekohe, hullustuses oma rõivaste kallale. «Kuidas võisin ma uinuda, kui pole veel midagi tehtud! Nii see ongi: pole silmustki kuuekaenla alt ära võtnud! Unustasin niisuguse asja! Niisuguse süütõendi!» Ta tõmbas silmuse kuue küljest, hakkas seda tükkideks rebima ja toppis tükid padja alla pesu hulka. «Puruksrebitud lõuendi tükid ei ärata kuidagi kahtlust; vististi nõnda, vististi nõnda!» kordas ta keset tuba seistes ja hakkas jällegi tähelepanelikult silmitsema põrandat ja kõike enda ümber: kas ta pole ehk midagi unustanud? Ikka rohkem hakkas teda piinama mõte, et temas kaob kõik – isegi mälu ja lihtne arusaamine. «Mis see ometi on? Kas tõesti algab juba? Kas tõesti algab juba surmanuhtlus? Näe, näe, nii see ongi!» Tõepoolest, pükste küljest lõiga-
87
