Lehekülg:Läti Hendriku Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat.djvu/16

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
14
Päätük II. 1197 aasta.

II. Päätük.

Teise piiskopi Bertholdi lugu.

Berthold saab piiskopiks, aga Liiwlased on tema wastased; lähäb Saksa maale.

§ 1. Kui nüüd matuse pidu oma kombe järele oli peetut ja piiskop wähämast Liiwlaste wälispidise kaebduse ja silmapisarate al maha maetut, sai tema järeltulija pärast nõuu peetut ja Breemi emakiriku juure ühe selletarwis kõlbliku mehe pärast saadetut. Järeltulijaks nimetati Zisterzini ordust auuwäärt Lokkumi1) kloostri abt Berthold2). Hakatuses pani ta kül wastu ja ei tahtnud minna, aga pääpiiskopi3) palwetelle andis ta järele ja wõttis armuõpetuse kuulutuse ammeti koorma enese pääle.

§ 2. Walitsetut piiskop läks esiti ilma sõawäeta, Issanda pääle lootes, Liiwi maale õnne katsuma, tuli Ükskülasse, wõttis kiriku omanduse oma kätte ja kogus rahwa ülemad, niihästi paganad kui ka ristiusulised, enese juure kokku, ja püüdis neid söögi, joogi ja muu kingitustega enese poole meelitada, üteldes, tema olla nende eneste kutsumise pääle tulnud ja tahta kõikis oma eelkäija jälgede sees käija. — Esiti wõtsiwad nemad teda kül meelitustega wastu. Aga kui ta Holmis uut surnuaeda1) pühitses, siis waidlesiwad nad isekeskis, kas nad teda kirikus pidiwad ära põletama, maha lööma ehk Düüna jões ära uputama: sest kehwus — nõnda wiskasiwad nad temale ette — olla teda sundinud nende juure tulema2).


§ 1. 1) Lokkum on Hannoweri maal lõunapool Nienburgi.2) Arndt räägib Arnoldi ja Alberichi kirjade järele, et Berthold juba Meinhardi ajal Liiwi maal armuõpetuse tööl olnud, ja et Liiwi rahwas ja waimulikud teda piiskopiks himmustanud, — ja et ta kaua kannatanud, kunni oma martiiri surmani.3) Hartwig II. Arnoldi tääduste järele pidand Berthold iga aasta Breemi kiriku poolest 20 marka palka saama ja Riia kirik nõnda Breemi kiriku al seisma. — Waata Arndt Orig. Liv. II., § 1. a. ja b.

§ 2. 1) Liiwlased põletasiwad omad surnud ära.2) Wissist oli surnu matmise palga nõudmine neile pahanduseks, kui ka see surnu matmise wiis; sest nii kui Kuurlased 14, 5. ja Eestlased 12, 6. 26, 8., põletasiwad ka Liiwlased omad surnud ära, 21, 4?