Liiwi maa kroonika (Jung)/XIV
←XIII
|
Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat Läti Hendrik, tõlkinud Jaan Jung |
XV→
|
XIV. Päätük.
Piiskopi Alberti kaksteistkümnes aasta.
Õnnetu sõdimine Kuura mererööwlitega.
§ 1. Nüüd oli piiskopi kaksteistkümnes aasta ja ristikogudusel oli mõned päewad rahu. Sest sellesamma piiskopi teekonna pääl, kui tema oma ristisõitjatega Saksamaale tagasi läks, aga omad mehed mõne ristisõitjaga Liiwi maale järele jätnud, oliwad Kuurlased, need Kristuse nime wastased, endid äkitselt kaheksa rööwli laewaga mere kitsuse1) rannas näidanud. Kui ristisõitjad seda nägiwad, astusiwad nemad kogodest2) wälja weiksemate laewade sisse ja kihutasiwad paganatele wastu, wäga ettewaatamatta iga laew teise ette tõtates, et waenlast kõige esiti kätte saada. Kuurlased oliwad aga oma rööwlilaewade eestotsad tühjaks teinud ja säädsiwad need nüüd tulejate wastu ülesse, paniwad ikka kaks ühtekokku ja jätsiwad iga teiste kahe wahele ruumi. Kui nüüd ristisõitjad kahe esimese paadiga wõi weikse laewaga tuliwad, jooksiwad nemad selle ruumi sisse kahe rööwli laewa wahele, ja et nemad weiksemate laewade sees oliwad, ei wõinud nemad waenlasi, kes neist palju kõrgemal seisiwad, mitte kätte saada. Kui nüüd mõned neist wastaste odadest surmatut, mõned aga ära uppunud ja mõned haawatut oliwad, pöörasiwad teised kogode3) juure tagasi ja pääsesiwad ära. Siis wõtsiwad Kuurlased nende surmatute kehad ja kiskusiwad need paljaks ja jagasiwad riided muu saagiga eneste wahel ära. Kaks Gootlandi kodanikku on need surnud kehad ommeti hiljemalt kokku kogunud ja pühal kombel maha matnud4). Neid oli aga ligi kolmkümmend rüütlit ja teisi, kes sääl oliwad surmatut saanud. Piiskop leinas nüüd omaksid taga mõned päewad, kül täädes, kui kasulik tagakiusamine sellele on, kes seda kannatab; sest õntsad on need, kes õiguse pärast tagakiusamist kannatawad5), sest nii kui potisepa riistad ahjus kindlaks lähäwad, nii ka õiglased mehed kiusatuse waewas6).
Wenelased Otepää kantsis.
§ 2. Sellel sammal ajal on Nowgorodi suur kuningas1) ja temaga ühes Pihkwa kuningas2) kõige oma Wenelastega ja suure wäega Ugaunia maale tulnud ja Otepää kantsi3) ümber piiranud, kus nad nendega kaheksa päewa sõdisiwad. Ja et kantsis wee puudus ja toiduse häda oli, palusiwad nemad Wenelaste käest rahu. Ja nemad andsiwad neile rahu ja ristisiwad mõned neist oma ristmisega, ja wõtsiwad nende käest4) nelisada marka nahku5), läksiwad neist ära, pöörasiwad omale maale tagasi, tõotades, et nemad neile omad preestrid saawad saatma, seda püha uuesündimise pesemist6) lõpetama, — mida nemad pärast seda hirmu pärast Sakslaste eest tegematta jätnud. Sest Ugaunialased wõtsiwad hiljemalt Riiglaste preestrid wastu ja saiwad neist ristitut ja Riiglaste seltsi arwatut7).
Kuurlasi nuheldakse.
§ 3. Mõned aastad pärast seda1) tuliwad Wriisi mehed ristisõitjatega ülemal nimetatut Gootlandi saarele ja leidsiwad Kuurlased säält suure riisutut waraga: neid piirasiwad nemad äkitselt ümber, sõdisiwad nendega ja lõiwad neid pea kõik maha, wõtsiwad neli rööwli laewa kõige saagiga ära ja wiisiwad need enestega Riiga; ka lugematta hulga lambaid, mida nemad Kristlaste maadest oliwad riisunud, wõtsiwad nemad nende käest ära ja wiisiwad Riiga. Siis sai suur rõõm selle kättemaksmise üle, mis Kuurlastele oli sündinud.
Piiskop Albert lähäb jälle Saksamaale.
§ 4. Piiskop aga, kes alalise waewa ja omakste surma üle palju oli kurwastut, otsis siiski jälle Isanda juures warjupaika, andis oma teekonna ja tallituse Tema hooleks ja pööris Saksa maale tagasi, kaebas häile ja jumalakartlikuile omakste kahju alewites ja teede pääl, otsis wallad ja kantsid läbi,1) kes endid kui müür Isanda koja ette sääda ja ristitähte enese külgi wõtta tahaks, üle mere lähäks ja Liiwi maale jõuaks, neile wähädelle troostiks, kes sinna maha oliwad jäänud. Ja tema leidis Yso, Verdi piiskopi, Wiilipi Ratseburgi piiskopiga, kui ka Paderborni piiskopi, kes endid selle teekonna pääle järgmiseks aastaks oma rüütlite ja paljude teistega walmistasiwad.
Kõikide rahwaste kuri nõuu Sakslaste wastu.
§ 5. Pärast piiskopi äraminekut ja Kuurlaste sõdimist ristisõitjatega, kuulsiwad kõik ümberkaudsed rahwad, et üksjagu ristisõitjaid Kuurlastest ära oli tapetut ja saatsiwad üksteise juure saadikuid: Liiwlased esiti Kuurlaste juure, Kuurlased Eestlaste juure, nõnda ka Littawite, Semgallide ja Wenelaste juure, ja otsisiwad igawiisi nõuu, kuidas nemad Riia ära häwitada ja Sakslasi kõiki kawalusega kätte saada ja maha lüüa wõiksiwad.
Littawid aga, kes arwasiwad, et wähä mehi Kokenhuusi maha oliwad jäänud, tuliwad kantsi alla suure wäega ja leidsiwad Jerichowi Rudolhwi teiste piiskopi meestega kantsis, kus nad nende wastu wapraste sõdisiwad. Sääl langesiwad piiskopi sulased ja Lätlased1) kantsist wälja nende pääle ja on mitmed waenlastest oma odadega, ja ammu mehed walli päält niisamma palju noolidega haawanud ja ära tapnud. Et Littawid aga nende walju päälehakkamisele mitte wastu ei wõinud seista, siis pöörasiwad nemad endid nendest ära.
Kuurlased lähäwad raskeste Riia pääle. Wõnnu Berthold Ugaunias.
Siis on mõned Adia2) Liiwlased, kes juba ammu ristitut, aga täis walskuse sappi oliwad, Kuura maale läinud ja kihutasiwad kõige selle maa Riia kiriku wastu ülesse, ja kogusiwad ühe suure ja tugewa wäe kokku, tääda andes, et linna, kuida ka tõeste lugu oli, wäga wähä mehi järele olla jäänud. Kui kodanikud seda kuulsiwad, saatsiwad nemad salakuulajad merele. Kuurlased aga kogusiwad endid kõige oma wäega kokku ja seisiwad naabrus neliteistkümme päewa paigal, ja püüdsiwad oma jumalate abi ja parajat aega liisu läbi tääda saada. Salakuulajad pöörasiwad sellewahel, ilma midagi nägematta, jälle tagasi.
Sääl sõitsiwad Slademi3) grahw ja rüütel Markward teiste ristisõitjatega, kes Lihawõtes järele oliwad4) ja Saksamaale tagasi minna tahtsiwad, oma kahe kogoga5) Düünamünde poole alla, jätsiwad wähä mehi laewadesse ja magasiwad kloostris ööd. Ja kui järgmisel päewal koidu walgus ennast näitis, nähti kõik see meri nagu musta pilwega üle kaetut olema; sellepärast siis need, kes laewades oliwad, kui nad seda paganate hulka ja suurt wäge eneste pääle nägiwad tulema, endid osalt wastupaneku tarwis walmis säädsiwad, osalt kloostrisse ära põgenesiwad. Paganad aga selles lootuses, linna äkitselt kätte saada, enne kui täädus neile ette jõuab, ei puutunud mitte neisse ristisõitjate laewadesse, waid töttasiwad õiete ruttu linna poole. Ommeti nägiwad kalamehed neid mõlemate Düüna külgede pääl, põgenesiwad Riiga ja andsiwad tääda, et wägi tulemas on.
Kodanikud, rüütli wennad ja ammumehed aga, ehk neid kül wähä oli, wõtsiwad kõik preestrite ja naisterahwaga sõariistad kätte; kella häälega, keda ainult sõaajal helistati6), kutsuti rahwas kokku ja mindi wastaste wastu Düüna kaldalle wälja, kus nad neist mitmeid ammudega haawasiwad. Ja Kuurlased jätsiwad omad laewad Düüna jõkke ja säädsiwad oma wäe lageda pääle. Ja igaüks kandis ühte puust kilpi enese ees, mis kahest lauast kokku oli pandut, ja ühte nuija, mis karjatse kepi sarnane7), mida sellesamma kilbi toeks pruugiti8). Ja et päike nende walgete laudade pääle paistis, siis hiilgasiwad weed ja wäljad nendest. See oli üks suur ja tugew wägi, ja tuli linna ligi. Ja Liiwlased ja ammumehed läksiwad neile esimese walli juure wastu, mis lagedal linna wärawa ees oli ja sõdisiwad nendega kolmandama päewa tunnini, kodanikud aga süütasiwad küla, mis wäljaspool müüri oli, põlema9). Mõnedel aga meie omadest oliwad kolmenurgelised weiksed raudnaelad10) kaasas; neid wiskasiwad nemad selle tee pääle, mida mööda wägi tuli. Ja kui mõned kodanikud mehiselt wälja sõdima tõttasiwad, ja mitu waenlast, kes oma kilpide al warjul istusiwad, maha lõiwad, siis juhtusiwad nemad tagasi tulles nende naelte pääle, ja saiwad neist mõned maha löödut, aga teised pääsesiwad ära meie juure11). Sellejärele läks wägi oma laewade juure. Ja pärast hommiku sööki walmistasiwad nemad endid jälle sõdimise pääle walmis, ja kui nad selle suure tormi kella häält kuulsiwad, ütlesiwad nemad: see Kristlaste jumal saada neid ära sööma! Ja nemad läksiwad jälle linna wastu ja sõdisiwad kõige selle päewa. Ja kui nemad oma kilpide takka wälja tuliwad puid kokku wedama ja põlema panema, saiwad wäga palju neist ammuküttide läbi wigaseks tehtut; aga kui iial keegi neist masina kiwide ehk ammu noolide läbi haawatut maha langes, niikohe raijus tema wend ehk mõni muu seltsimees tema pää otsast maha ja tappis teda hoopis ära. Ja kui nemad kõigest küljest linna ümberpiiranud ja suure tule põlema pannud oliwad, tuliwad Holmi mehed oma hobuste seljas Wana mäe12) juure, ja kui nemad oma mõekadega waenlasi oliwad ähwardanud, käänasiwad nemad teisest küljest linna sisse. Kui Kuurlased neid nägiwad, taganesiwad nemad linna alt ära, pöörasiwad pärast surnute kokku korjamist laewade juure tagasi ja läksiwad üle Düüna, kus nemad kolm päewa puhkasiwad ja omad surnud ära põletasiwad, ja nende pärast kaebdust tegiwad.
Toreida Liiwlased, kes Riia ümberpiiramisest Kuurlaste läbi, kuulda saiwad, ja selle linna häwitust soowisiwad, kogusiwad suure wäe kokku, et nemad Kuurlastele appi pidiwad tulema. Sest mõned wõlsid Liiwlased, Semgallid ja muud rahwad ootasiwad Kuurlasi wõitu saama, et nad siis ühe korraga linna ära häwitama pidiwad kokku tulema. Aga Holmi mehed tuliwad sellelsammal päewal, kui nad mõned Kuurlased saarte pääl maha oliwad löönud ja laewad ära wõtnud, linna sisse13). Rüütel Markward pööris Düünamündes ümber ja tuli kesk waenlastest läbi linna sisse, ja heitis pärast rüütli wendade seltsi. Kaupo on kõikide oma sugulaste ja sõpradega ja truude Liiwlastega järeltulewal ööl linna tulnud. Üksküla Konrad on ülemalt poolt14) Liiwlastega hommikul linna kõrwa lageda pääle tulnud, ja kui ta oma hobustega ja raudriietega suurt mängu mängis15), tuliwad tema juure linnast kõik kokku ja neil oli suur rõõm eneste keskes. Ja nemad läksiwad Kuurlaste poole, hüüdsiwad neid sõdima ja oliwad walmis, kas wapraste surra ehk wõita. Need aga, omaksete surnud kehade pärast enam muretsetes, rääkisiwad rahulikult ja läksiwad kolme päewa pärast tagasi.
Liiwlased aga, kes selle kurja nõuu juures süüdlased oliwad, on ilma, et nende omakstelle midagi wiga oleks tehtut, priitahtlikult Jumala ja piiskopi16) pere alla heitnud ja pärast seda truud lubanud olla. Lin aga, kes Jumala halastuse ja armu läbi seekord paganate käest oli pääsnud, andis Jumalalle tänu ja säädis, et püha Mareta päew17), millal nad sellest ümberpiiramisest päästetut saanud, sellest saadik pidi linnas pühitsetut saama.
Ka Wõnnu Berthold oli sellelsammal ajal Lätlastega Ugaunia maalt tulnud, kus tema mitmed külad ära oli põletanud, palju paganaid maha löönud ja neile mõnda waewa teinud; ka tema tuli ühe suure hulgaga Riiglastele appi. Aga et Kuurlased jälle ära läksiwad, siis pööris igaüks omale maale tagasi.
Liiwi mehed wõtawad Otepää kantsi ära.
§ 6. Pärast seda kogus seesamma Berthold wäge, ja temaga läksiwad piiskopi sulased Siegfried ja Aleksander, ja teisi enam, nii ka Liiwlased ja Lätlased, ja tuliwad Ugaunia maale Otepää kantsi alla, kust nad wähä mehi eest leidsiwad. Sellepärast wõtsiwad kantsi rahwas, kes oma weikse hulgaga kartuses oliwad1), Bertholdi rahuliste sõnadega kantsi wastu. Piiskopi sulased ja mõned Liiwlased, kes mitte ei täädnud, et Berthold kantsi wastu wõetut oli, ronisiwad teise külje päält kantsi juure ülesse ja nende järele kõik wägi; siin saiwad nemad kõige ülema mäekalda kätte, wõtsiwad kindluse walli ära, läksiwad kantsi sisse, lõiwad mehed maha, wõtsiwad naised wangi ja riisusiwad palju saaki; mõned aga pääsesiwad põgenemise läbi. Kui nemad siis mõne päewa sääl oliwad puhanud ja saagi eneste wahel jaganud ja kantsi põlema pannud, pöörasiwad nemad Liiwi maale tagasi.
Riiglaste saadikud lähäwad Polotzkisse; Eestlased piirawad Wõnnu ümber.
§ 7. Liiwi maa kirik oli sellelajal paljude kiusatuste sees, sest et ta mitmesuguste rahwaste, nimelt naabrus elawa Wenelaste ja Littawite keskel oli, kes kõik üheskoos nõuuks oliwad wõtnud, teda ära kaotada. Sellepärast wõtsiwad Riiglased nõuuks, Polotzki kuninga juure saadikuid saata, kas nemad temaga kuidagi wiisi rahu wõiksiwad teha. Siis saadeti Jerichowi Rudolhw1) mõnede teistega, et nemad Wene maale pidiwad minema.
§ 8. Ja kui nemad Wõnnu ligidalle jõudsiwad, waata! sääl tuliwad Eestlased suure wäega ja piirasiwad Wõnnu ümber. Ja Rudolhw pääsis omadega sellesamma kantsi sisse. Ja Eestlased sõdisiwad Bertholdi ja tema wendadega ja Wendidega kolm päewa wana kantsi juures, kus sees wennad weel Wendidega elasiwad1). Sääl langesiwad mitmed Eestlased, ammu noolide läbi haawatut; nõndasamma saiwad ka Wendidest mõned waenlaste odade läbi surmatut. Eestlased wedasiwad nimelt suure hulga puid kokku, paniwad tule otsa, et kantsi ära põletada ja wedasiwad suured puud kõige juurtega metsast wälja, keda nad endille katuse wiisi warjuks kokku säädsiwad ja teiste puudega kindlaks ja kõwaks tegiwad; säält alt sõdides2) ja ülewelt tule ja suitsuga3) kõrwetades, tegiwad nad neile, kes kantsis, wäga waewa. Ja kui sõa päewad mitte ei oleksiwad lühendatut saanud4), siis oleksiwad nemad tõeste suuremat kurja teinud; sest mõnede hooletuse läbi ei olnud esimesel ega teisel päewal, waid alles kolmandamal päewal sellest ümberpiiramisest Riiglastele täädus kõrwu jõudnud. Sellepärast tõusiwad nemad alles neljandamal päewal üles ja tuliwad Siigewaldi. Sellelsammal päewal, kui Eestlased kuulsiwad, et Kaupo oma sõpradega ja suure hulga Liiwlastega ja Lätlastega kokku olla tulnud, taganesiwad nemad Wõnnu kantsi alt ära, läksiwad üle Koiwa jõe ja puhkasiwad selle järwe juures5), mis Beeweri tee ääres on, ja magasiwad sääl ööd.
Eestlaste suur wõit Iimera jõe ääres.
Wõnnu wennad aga ja Kaupo oma Liiwlastega ja Lätlastega läksiwad neile järgmisel hommikul järele, ja jäiwad sellesamma järwe juure hommiku söögi ajaks seisma; säält saatsiwad nemad salakuulajaid ja wahtisi wäele ette, kellest mõned tagasi tulles kuulutasiwad, et Eestlased täieste üle Iimera põgenemas olla. Ja niikohe on Liiwlased ja Lätlased nende sõnu wäga uskunud, ja neid rutuga tagaajama kihutanud, üteldes, et neil wõimalik ei ole, pikalisi Riiglasi ära oodata. Aga Kaupo ja Sakslased ütlesiwad: „Oodakem oma wendi, ja siis wõime meie wõidelda, enestelle tiiwad wõtta6) ja kõrgesse lennata!“ Teised aga põlgasiwad seda hääd nõuu, soowisiwad ennemine Sakslaste kadumist ja ajasiwad Eestlasi taga; siis säädsiwad nad Sakslased esimesteks wäe salkadeks, et nemad isi selja taga wõisiwad olla ja lahingi otsa näha, et siis kas tagaajamise ehk põgenemise pääle walmis wõisiwad olla. Ja nõnda tõttasiwad nemad Iimera poole, ilma seda täädmatta, et Eestlaste wägi Iimera juures metsades peitus seisis, kunni nad äkitselt näewad, kõiki terwet wäge eneste wastu tulewat. Sääl wõtab Arnold, üks rüütli wend, sõalipu7) ja hüüab: „Astugem kokku, Saksa wennad, ja waadakem, kas meie sõdida wõime ja ärgem põgenegem mitte nende eest, et meie oma rahwa pääle mitte häbi ei too!“8) Ja nemad läksiwad nende pääle ja lõiwad mõned neist maha ja sõdisiwad nendega. Ja sääl langes Berthold, Kaupo poeg ja ka tema9) wäimees Waane, üks waper, waga ja õiglane mees, ja ka mõned rüütli wendadest; piiskopi sulastest saiwad Wichmann ja Alder raskeste haawatut. Kui Liiwlased10) aga selja taga tulles seda nägiwad, kuida wäehulgad igaltpoolt metsadest wälja tuliwad, pöörasiwad nemad endid kohe põgenema ja Sakslased jäiwad üksinda järele. Kui Sakslased seda nägiwad ja oma weikest seltsi üle waatasiwad, sest et neid sääl mitte enam ei olnud, kui kakskümmeud meest, siis lõiwad nemad endid kiilu wiisi kokku ja läksiwad otse teed waenlastega sõdides Koiwa poole tagasi. Jerichowi Rudolhw sai odadega haawatut ja langes maha, keda Wigbold, üks Wriisi mees jälle hobuse selga tõstis; seesamma Wriislane, kes oma hobuse tuliduse pääle lootis, on kord põgenedes, kord wastaste wastu ümber pöördes ja neid kitsade kohtade pääl kinni hoides, palju ära päästnud. Eestlased aga ajasiwad niihästi ratsa Sakslastele kui ka Liiwastele11) ja Lätlaste jalawäele, kes paremalle ja pahemalle poole põgenesiwad, järele, ja wõtsiwad neid ligi sada kinni, keda nad muist maha lõiwad, muist Iimera jõele tagasi wiisiwad ja hirmsa waewaga piinasiwad. Nende hulgas oliwad neliteistkümmend meite Sakslast, kellest nad mõned elusalt ära küpsetasiwad, teistel riided seljast ära kiskusiwad ja oma mõekadega neile ristid12) selga raijusiwad ja neid kägistasiwad, ja on neid nõnda, kuidas meie loodame, märtiiride seltsi taewa ära saatnud.
Siis on Eestlased pärast omale maale tagasi pööramist Kristlasi teotades, kõige Eesti maakondadesse sõna saatnud, wandega endid ühendades, et tahawad üks süda ja üks hing olla13) Kristlaste nime wastu. Kaupo kui ka Liiwlased ja Lätlased pöörasiwad taplusest tagasi, ja nutsiwad oma surnuid taga, kurwastades, et nemad, alles hilja ristitatut, nüüd juba paganatest maha löödut, ja nendega leinas kõik see terwe kogudus, kes sellel ajal oli kui noolewibu, mida ikka kõweraks tõmmatakse, aga iial katki ei lähä; kui Noa laew, mida suured weewood kõrgesse tõstawad, aga kuhugi wasta ei tõuka14); kui Peetruse laewakene, keda lained põrutawad, aga mitte põhja ei wao15); kui naine, keda lendaw madu taga ajab, aga mitte kätte ei saa16). Sest selle tagakiusamise järele tuli troost ja kurbduse järele andis kõrge kolmainus Jumal rõõmustust17).
Riiglased teewad Polotzki würstiga rahu.
§ 9. Siis saadeti rüütli wend Arnold1) oma seltsiga Polotzki kuninga juure Wene maale kuulama, kas tema rahu ehk wastu wõtaks ja Riia kaupmeestele teed oma maa sisse lahti teeks. See wõttis neid sõbralikult wastu, ja rahu hinguse üle rõõmustades, ehk kül kawaluses, saatis ta nendega Ludolhwi, ühe targa ja rikka mehe Smolenskist, et ta Riiga pidi minema ja selle üle, mis õige oli ja rahuks tuli, kaupa tegema. Kui nemad nüüd Riiga oliwad jõudnud ja kuninga tahtmist awaldanud, oliwad Riiglased nende rahu tingimistega rahul, ja rahu sai igawese aja pääle kuninga ja Riiglaste wahel tehtut, ommeti nõnda, et Liiwlased kuningalle iga aasta oma kohuselist maksu pidiwad maksma, ehk piiskop nende eest2). Ja kõik rõõmustasiwad endid, et nemad nüüd seda muretamalt Eestlastega ja teiste piiri ja naabri rahwastega sõdida wõiwad, — mis ka hiljemalt sündinud on.
Esimene sõasõit Sontagana ja Lääne maale.
§ 10. Kui nüüd Isanda sündimise püha kätte jõudis ja talwe kangus kaswis, saatsiwad Riia wanemad kõige Liiwi ja Läti maa sisse, ja kõikidesse Düüna ja Koiwa ääres olewa kantsidesse sõna, et nemad kõik pidiwad tulema ja walmis olema Eesti pagana rahwastelle1) kätte maksma. Ja see sõnum jõudis Pihkwasse2), kellel meiega sellel ajal rahu oli; säält tuli wäga suur hulk Wenelasi meile appi. Ka tuliwad maawanemad Russin, Kaupo, Ninnus3) ja Dabrel teistega: need käisiwad Riiglaste ja ristisõitjate ees, ja kõik wägi läks nende järele Metsepoole. Ja kui nad Liiwlaste käest, keda mitte truuks ei peetut4), pantisi oliwad wõtnud, läksiwad nemad edasi kunni mere äärde. Ja kui nemad otse teed mere äärt mööda ööd ja päewad edasi oliwad läinud, jõudsiwad nemad esimese maajao sisse, mida Sontagana kutsutakse. Ja teede wahid nägiwad wäge tulema ja põgenesiwad, seda omadelle tääda andma. Aga kes kõige usinamad sõawäe seas oliwad, tungisiwad käsuwijatega ühes külade sisse, ja leidsiwad wast kõik inimesed omas külades ja majades. Ja wägi laotas enese üle kõikide teede ja külade, ja tappis palju rahwast kõigis kohtades ja ajas neid taga ligidais maajagudes, kus nemad neilt naised ja lapsed wangi wõtsiwad, ja wiimaks endid kantsi juure5) kokku kogusiwad. Järgmisel ja kolmandamal päewal käisiwad nemad ümber, kõik ära häwitades ja põletades, mis nad leidsiwad, ja on hobusid ja elajaid arwamatta palju saanud; sest härgi ja lehmi oliwad ligi nelituhat, ilma hobusid ja muid elajaid ja wangisi arwamatta, keda oli arutu. Ka on palju paganaid, kes metsadesse ja mere jeä pääle põgenemise läbi oliwad pääsenud, ära külmanud ja otsa saanud. Neljandamal päewal, kui nemad kolm kantsi6) ära oliwad wõtnud ja põletanud, hakkasiwad nemad säält maalt kõige riisutut waraga wälja minema, pöörasiwad pikkamisi kodu poole, jagasiwad saagi eneste wahel ühetasa ja on rõõmuga Liiwi maale tagasi läinud, ja kõik Isandat kiitnud, kes neile wastaste pääle wõimust7) annud. Ja Eestlased jäiwad oma teotustega wait, misga nemad Liiwlasi ja Lätlasi enne seda nende omakste märtiiri surma pärast oliwad teotanud8).
Sakalaste ja Ungaunialaste sõa sõit lähäb tühja. Sontagana Eestlased ja nende naabred häwitawad Metsepooles.
Järgmisel kuupaistel9) kogusiwad endid jälle Liiwlased ja Lätlased Riiglastega Astijärwe juure ja juhtusiwad ühe Sakalaste ja Ugaunialaste wäe wastu, ja läksiwad nende pääle nendega sõdima. Aga need pöörasiwad selja ja põgenesiwad. Ja üks nendest jäi maha, see astus meie omade juure ja andis tääda, et üks teine suur wägi mereäärselt maalt sellelsammal ööl teist teed mööda, mis mere ääres on, Liiwi maale sisse tahta tungida. Kui seda kuuldi, tõttasiwad Liiwlaste wanemad oma naiste ja laste juure, neid wastaste eest warjule wiima, ja pöörasiwad igaüks oma kindluste juure. Ja warsi teisel pääwal pääle seda tuliwad Eestlased, kes enne seda ära oliwad pääsnud, Sontagana ja teiste ümberkaudse maade seest suure wäega Metsepoole, ja et kõik rahwas kantsides oliwad, siis on nemad need tühjad külad ja kirikud põlema süüdanud, ja palju häbematta tegusid kirikutes ja surnud Kristlaste haudade juures oma ohwerdustega teinud. Siis kogusiwad endid Riiglased Toreidasse10), et neid pidiwad taga ajama. Wõnnu Berthold ja Russin kõige oma Lätlastega tulid ka nende juure Raupa11). Kui nemad12) seda kuulsiwad, läksiwad nemad ruttu säält maalt wälja ja ei ootanud mitte Kristlastega sõdimist ära.
Sõa sõit Sakala maale.
Kolmandamal kuupaistel13) walmistasiwad Riiglased endid Sakala maa Wiliandi kantsi ümberpiiramise pääle walmis ja kutsusiwad ka Liiwlasi ja Lätlasi kõikidest maakondadest ja kantsidest; aga et nemad neid, kes mitte ei tuleksiwad, nuhtlusega ähwardasiwad ja neile hirmu tegiwad, siis saiwad nemad ühe tugewa wäe kokku. Ja nendega läks Engelbert14), piiskopi õemees15), kes sellelsammal aastal Toreidas walitsejaks oli, rüütli wendadega ja ristisõitjatega ühes, ja läksiwad Sakalasse ja wiisiwad ühes ühe weikse masina wõi paterelli16) ja ammud, ja muud riistad, mis kantsi ümberpiiramiseks tarwis oliwad.
§ 1. 1) Kuura ja Saare maa wahel. Nemad oliwad aga 5, 3 rahu teinud! 2) suuremad laewad, mis eest ja takka ümmargused oliwad, waata 10, 9. — 3) laewade. — 4) Kuurlased oliwad Gootlandlastega sõbrad. — 5) Matt. 5, 10. — 6) Siirak. 27, 6.
§ 2. 1) Mstislaw Mstislawitsch. — 2) Mstislawi wend Wladimir; 15, 13 nimetatakse teda üksnes würstiks (regulus), kes teise al on. — 3) 12, 6 põletasiwad Liiwi maa rahwas selle kantsi ära. — 4) Et Ugaunialased mitte Wenelaste maksu alused ei olnud, näeme 20, 3. — Tartus leitakse Wenelasi juba 1030 saadik, Otepääs 1116 saadik. 5) „Nogata, Nagata“ niihästi Wene kui siitmaa kirjades, Liiwi keele Nagöd, Nogöd, Eesti keele nahad, mis sellel ajal raha asemel pruugiti. (Waata Kodumaalt Nr. 2 wiimne tük.) Sellest tuled Lätikeele nauda; ka Eesti keele ööldakse wahest: temal on hästi nauudi! — 6) Tiit. 3, 5. — 7) sündis 19, 4; Liiwi mehed on 14, 6 jälle sääl.
§ 3. 1) Nõnda seisab kül Ladina keeles: Post annos aliquot venientes Frisones etc. = Mõne aasta pärast tuliwad Wriisi mehed etc., — mis mitte ei näita õige olewat; sest kuida wõis meie kroonikus asju, mis mõned aastad pärast seda sündinud, piiskopi 12. aasta sisse panna? See wõib olla: Pärast meid aga = post autem nos, ehk mõni nädal pärast seda, — mis hiljem kirjutaja arwatakse post annos aliquot kirjutanud olewat.
§ 4. 1) Matt. 9, 35. Mark. 6, 56. Luuk. 13, 22.
§ 5. 1) need, kes isi sääl elasiwad, waata 11, 9. — 2) See weike jõgi kutsutakse praegu weel Adia jõeks, mis Koiwast põhjapool merde jookseb. Oli see Toreidas wõi Metsepooles? 3) Sladem seisab Gosslari ja Wolfenbütteli wahel. — 4) Siin on tähendatut, et Albert, kes § 1 mõned ristisõitjad maha jättis, wissist Lihawõtes ära oli reisinud. — 5) 10, 9. — 6) suur Doomi kiriku tormi kel; waata ka 18, 6; Salmiku kroonika 1010. — 7) ülewelt ots kõwer? — 8) Seda kilpi ei pruukinud sõdimise ajal mitte käes kanda. — 9) puust alewi, waata 10, 9., kus Liiwlased elasiwad. Hiljemalt oli Doomi asukoht sääl ja ehitati ka Doomi kirik sinna, kuhu ka lin ennast wälja laiendas. — 10) Jalgõnged, 10, 12. 11) Meie kroonikus oli siis sellel ajal Riias; waata 13, 1. — 12) 7, 8. Siin räägitakse sellest mäest wiimist korda. — 13) kellest juba räägitut, kes Riige suu poolt sisse tuliwad. — 14) ülemalt poolt Düüna jõge. — 15) mõnda sõa mängu wõi turnimist. 16) Tema isi ei olnud kodu. — 17) 13. Juuli.
§ 6. 1) propter paucitatem suorum exterriti = omade pisku pärast ehmatuses.
§ 7. 1) Rudolhw oli § 5 alles Kokenhuusis.
§ 8. 1) 12, 6. 10, 14; ühenda 22, 4 j. e. 25, 3. 29, 3. — 2) noolidega alt ülespidi lastes. — 3) enne nimetatut teisi puid põletades. — 4) 10, 12. — 5) Wist mõni raba järw põhja pool Wolmarit. 6) Jees. 40, 31. Taaw. Laul 138, 9. — 7) wissist lipu kandja käest. — Waata ka 11, 5. 25, 4. — 8) 12, 2. 1 Makkab. 9, 8. 10. — 9) Kaupo. — 10) Et ka Lätlased põgenesiwad, sellest ei lausta midagi. Niisamma 16, 4. — 11) — tam Teutonicus, quam Livones equites = n. h. Sakslastele kui ka Liiwlastele, kes ratsa oliwad. 12) kristliku risti pilkamiseks? — 13) 12, 6. — 14) Ühenda 1 Moos. 7, 17 j. e. — 15) Ühenda Matt. 14, 22—23. — 16) Joh. Ilm. 12, 13 j. e. — 17) ühe teise lahingi läbi Iimera juures, kus wõit teisiti läks, waata 27, 1.
§ 9. 1) 10, 8. 14, 8. — 2) Maksmatta jäänud maksu pärast oligi wist tee kinni. Ühenda 7, 7. 10, 1. 16, 2. Kokenhuusi ja Gerzike tülist 13, 1. 4. ei lausta siin ega 16, 2 sõna.
§ 10. 1) Eestlased oliwad isi mitmes seltsis. — 2) 11, 7. Kas mitte Polotzkisse? Pihkwa oli § 2 waenlik. — 3) ka 15, 7. — 4) Ühenda § 5. 15, 1. — 5) Sontagana? 19, 8. 22, 9. 29, 7. — 6) wist need 29, 7 nimetatut kolm kohta? — 7) vindictam = kättemaksmist. 8) Taaw. Laul 78, 12. — 9) Wissist esimesel täie kuu ajal pärast Jõulut, arwata 25. Januaril 1211 aastal. — 10) Nemad oliwad siis enne ka kodupoole läinud. — 11) 10, 15. — 12) Eestlased. — 13) arwata 21. Webruarist saadik 1211. 14) Teda nimetatakse hiljemalt 28, 8. Engelbert von Tiesenhausen. — 15) gener on ka wäimees, tütre tütre ehk poja tütre mees, ka kälimees; siin peab ta aga õemees olema, sest wallalisel piiskopil ei wõinud jo tütart ega ka naise õde olla. — 16) 10, 9. 12.