Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/76

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



MARGUS:

Wõõras weri? Kust siin see wõõras? Ta on ju ometi teie eneste silma all üleskaswanud ja inimeseks saanud!


WANAEMA
(ei lase ennast eksitada, on nagu oma mälestuste sisse ärawajunud, jutustab edasi):

Meie tütred ja noorikud ei olnud ilusad, neid ei nõutud mõisa... Neli põlwe tagasi, kui ühte nõuti (on sügawasti liigutatud ja lööb silmad maha) — see uputas ennast jõkke. Surnuaia müüri taga, kui mina weel nägin ja mäletan, seisis ikka weel tema ristikene — karjalapsed ka hoidsiwad ristikest ja ei tallanud maha...


MARGUS
(ka liigutatud, teeb sellekohase liigutuse, aga ei wasta midagi).

WANAEMA
(nagu kaugele tagasi waadates ja siis jälle alates):

Me olime pikaldased ja aeglased; meil oli alati kõiges kaks last, kui palju, siis kolm -— kui Jumal sigidusele warakult taba ette pani — üksainus! Meie teenisime Jumalat ja orjasime mõisat kartuse ja wärisemisega; elu lust ja rõõm oli meie eest lukkupandud asi. Kui meie laulsime, oliwad meie laulud rasked ja