Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/78

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



WANAEMA:

Kõik oleme loodud kannatama, üks nõnda, teine nõnda. Aga — aeg paneb iga haawa pääle rohtu! Noor weri on kerge armastama ja kerge — unustama! (Paitab.) Ei midagi, wanaema püüab korra jälle targem olla, kui teie noored. Temal aega käes mõtelda! Ja siis tulewad kõik need — (wahib, nagu näeks ta nägemist) kes meie suguwõsast enne meid elasid ja eluraskust kannatasid, ja need, kes pärast meid tulewad ja jällegi kannatawad ja... seisawad nii selgesti, et katsu neid käega, pikas reas sääl — (sirutab käe wälja) kus — ah! ju muud midagi ei ole, kui wanaema mured! Mitu põlwe edasi, mitu ja mitu! ja mitu põlwe tagasi! (wälja sirutatud käsi wäriseb) — ma ei näe sääl wõõrast werd, kõik on kollaste pääde ja siniste silmadega! Kollaste pääde ja siniste silmadega! (Laseb käe langeda ja püüab — Marguse pääle waadates — nagu pisarat silmast ära pigistada.) — Aga ära seda südamesse wõta, Margus, ära seda südamesse wõta, see on ainult — wiirastus, mis wanaema wahel näeb! (paitab korra Margust ja ootab, et see midagi wastaks.) Kui päike looja läheb, kui wanad ja hallid oleme, siis... on kõik kannatused ära ununud nagu unenägu!


MARGUS
(wahib weel ikka kohkunult sinna, kuhu wanaema käsi näitas, õhkab siis raskeste ja jääb jälle konutama).