Pärnu maapäew; wenelased saawad Wiljandi kätte; Förstenberg langeb wangi, 1560.
Aastal 1560, juulikuus, pidasid teised Liiwimaa seisused ja linnad, kes weel alles olid, nagu markkrahw Wilhelm, Riia peapiiskopp, ja tema koadjuutor Meklenburi härtsog Kristoffer, Holsteini härtsog Magnus, Saare, Kura ja Tallinna stiftide walitseja, ja Gotthart Ketler, Liiwimaa meister, ühes aadli ja linnade omadega Pärnus maapäewa ja pidasid nõu moskwalase sõja ja teiste asjade pärast. Kui nüüd need härrad Pärnus koos olid, tuli just selsamal ajal moskwalane suure wäega peale ja seadis oma tee Wiljandi poole ja piiras Maarja-Magdaleena ööl Wiljandi maja sisse, ehitas kantsid ja laskis torma ning laskis Wiljandi linnakese müürid maa rajalt maha ja saatis sisse suuri kiwikuulisid ning tulekerasid ja põletas kogu linnakese ära, peale wiie maja, mis üsna lossi ees olid. Kui siis härrad Pärnus seda moskwalase tõtt taga Wiljandi all nägid, katsus igaüks sealt ruttu minemas saada, mispärast midagi wiljakat sel koosolekul ei tehtud. Kui moskwalane seekord ka wäikesegi wäe Pärnu oleks saatnud, oleks kõik see Liiwimaa seisuste koosolek suurde hädasse ja kimbatusse sattunud, sest et Pärnu linnakene seekord sõja wasta niipalju kui midagi ei olnud.
Kui nüüd moskwalane nädalat neli Wiljandi all oli olnud ja wäega lossile ega linnakesele midagi ei wõinud teha, jäeti see ilmärawõitmata kindel maja temale Saksa sõjameeste poolt, kes seal olid, üsna äraandlikul wiisil ilma mingi tungiwa hädata maha järgmisel wiisil. Et neil mõni kuu nende palk oli saamata jäänud, hakkasid nad nüüd, et häda tulemas oli, seda täielikku palka wana heermeistri Wilhelm von Förstenbergi käest, kes oma puhkusepaigaks Wiljandi oli walinud, suure ägedusega kätte nõudma. Aga kui see hea wana härra meeste tigedust märkas, pakkus ta neile oma enese raha ja ehteid ja manitses neid rahu pidama ja waenlasele wastu panema ja palus Jumala pärast, et niisugust wägewat maja mitte ei pea ilma hädata põlisele waenlasele maha jätma, sest see tooks neile häbi ja teotust Jumala ja kogu ristirahwa ees ja nad ei wõiks seda iial ega igawesti andeks saada. Seda ei pannud mehed tähele, waid läksid oma äraandlikus nõus edasi ja lubasid moskwalasele maja kätte anda selle otsusega, et nemad kõigega, mis wõiwad ära kanda, wabalt ja puutumata wõiwad ära minna.
102
