Liiwimaa kroonika kolmas osa.
Kui nüüd Liiwi prowints suures hädas ja kitsikuses oli ja moskwalane, palju linnu ja lossisid käes, ikka weel maal mässas ja möllas, iseäranis Harjus ja Tallinna all, ja tähtsamad wõimukandjad, orduhärrad ja maawalitsejad osalt ära olid jooksnud, osalt wangis Moskwa wiidud ja ära hukatud ja Liiwimaa heermeister ja teised wähesed wõimukandjad, kes weel järel olid, ühtki nõu ei teadnud lõhutud maad jalale seada, ja kui peale selle ka see weel mitte wähe hirmu ja kartust tõi teistele maadele ja linnadele, mis weel järel olid, et wana heermeister Wilhelm von Förstenberg Wiljandi majas, ilma et tema järeltulija ja järgmine ordumeister teda kudagi oleks katsunud aidata ja wälja päästa, moskwalasest oli wangi wõetud ja ära Moskwa wiidud, mida ühelegi meistrile Liiwimaal ordu algusest saadik ei olnud sündinud, mispärast siis ka alamatel weel palju wähem abi ja troosti loota oli endi hädas ja kitsikuses; ja kuna ordumeister ise ennast moskwalase eest Poola krooni warju alla oli annud ja ilmlikuks würstiks ja isandaks saanud, miska Liiwimaa Saksa ordukord nüüd koguni katki ja lõpetatud oli, see kord, millele siiamaani kõik ordulinnad ja seisused ainuüksi olid wandeid wandunud ja alla kuulunud — siis pidid ka tallinlased suure häda pärast, mis neil iga päew käes oli, nagu teisedki maad ja linnad, hea nõu kokku wõtma ja moskwalase wastu warju otsima ning ennast ühe teise walitsuse külge lööma. Ja et Poola kuningas Tallinnast kaugel ära on ja tallinlased Poola riigist ehk Leedumaalt toidumoona, nagu Riia omad seda küll saawad, iialgi ei olnud saanud ja ka ei wõinud saada, siis oli neil põhjust ja sundi ennast Rootsi kroonile alla anda, mis neile ligemal ja saadawamal oli.
5
